„Armastuse kallas“. Raamat UOAE kujunemise loost

Sissejuhatus.

Armastuse kallas… Just nii nimetame meie, ukrainlased, kes elame praegu Eestis Soome lahe kaldal, sageli oma elupaika.

Siin on igaüks meist leidnud oma kodu ja saatuse.

Tänapäeva Eesti ukraina diasporaa elu kirjeldamine on ühtaegu lihtne ja keeruline. Lihtne, sest me kõik oleme tunnistajad sellele, mis meiega ja riigiga on toimunud; keeruline, sest igal saatusel ja sündmusel on oma eripärad, mida on mõnikord raske kirjeldada. Raamatu, mida te, lugeja, käes hoiate, kirjutasime koos teiega. Siin pole sügavat analüüsi, kuid selles on meie südamete energia. 

Seega kutsume teid koos sukelduma ukrainlaste ühenduse kujunemise ja arengu ajalukku – ühenduse, mis sai nimeks Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis ja mille alguseks loetakse 2000. aastat.

Lehekülgi Eesti ukraina kogukonna ajaloost.

Inimene või pere, kes mingil põhjusel lahkub oma isade maalt ja asub elama kaugele sellest, saab võõramaalase staatuse ning kuulub keele ja kultuuri poolest ühendatud inimrühma. Sellist inimrühma nimetatakse tavaliselt diasporaaks.

2000. aastate alguses oli meid, ukrainlasi, Eestis umbes 30 tuhat. Täna muutub see arv iga päevaga kardinaalselt.

Ukraina ja Eesti suhete ajalugu algas sügavas minevikus, kui Kiievi vürst Jaroslav Tark rajas 1030. aastal muistse linnuse kohale Jurjevi linna, mida hiljem hakati nimetama Dorpatiks ja seejärel Tartuks. 

Just Tartu ülikooliga on seotud paljude 19. sajandi keskpaiga Eestis elanud Ukrainast pärit inimeste saatus, sest need olid peamiselt Dorpati (praegu Tartu) ülikooli üliõpilased ja õppejõud. Alates 19. sajandi 80. aastatest kasvas üliõpilaste arv märkimisväärselt ning tekkis vajadus ühendada kodumaast eraldatud noori.

Nii asutati Eesti esimene ukraina selts 1898. aasta novembris – see oli illegaalne organisatsioon nimega „Dorpati Ukraina Üliõpilaste Hromada“. Hromada algataja ja esimene juht oli ajakirjanik Fedir Matuševskõi. Organisatsioon seisis Ukraina rahvuslik-territoriaalse autonoomia ning õiguse eest ukrainakeelsele haridusele, kirjandusele ja ajakirjandusele.

Seltsi juures tegutsesid draamaring, naiskoor ja väike raamatukogu. Kuigi Hromada polnud kuigi suur, sai sellest Tartu ukrainlaste kultuuri- ja haridustegevuse keskus.  

Omal ajal külastas üliõpilasringi ka Lesja Ukrainka ise, kui ta oli venna juures külas. 20. veebruaril 1900 (vana kalendri järgi) külastas Lesja Ukrainka Peterburist Ukrainasse naastes Dorpati (Tartu) linna, kus elas tol ajal tema vend, Dorpati ülikooli eradotsent Mõhailo Kossatš. Ta viibis seal lühikest aega, kuni 1. märtsini. Harjunud hindama suhteliselt rahulikku aega, mida haigus talle andis (luutuberkuloos aheldas ta pikkadeks kuudeks voodisse), ei istunud ta ka venna juures käed rüpes – valmistas ette referaati Heinest, luges oma tööde korrektuuri ja kirjutas kirju. Tartu Ülikooli raamatukogus hoitakse tänini luuletaja luulekogu „Dumõ i mriji“ („Mõtted ja unistused“) esmatrükki, mis saadi tõenäoliselt Mõhailo Kossatši vahendusel. Lesja Ukrainka Eesti-külastuse mälestuseks avas Ukraina Suursaatkond Eesti Vabariigis 25. veebruaril 2001 mälestustahvli Tartu maja fassaadil, kus suur luuletaja peatus. 

Uurijate järelduste kohaselt algas suurim ukrainlaste juurdevool Balti riikidesse pärast Teist maailmasõda. Selle põhjuseks oli suure hulga noorte tööliste saabumine üleliidulistele majandusehitustele ning kõrgkoolilõpetajate plaaniline suunamine juhtivatesse tööstusettevõtetesse, sotsiaalvaldkonna asutustesse ja teadusasutustesse.

Kuna Balti liiduvabariigid jäid endises Nõukogude Liidus suhteliselt suuremate demokraatlike vabaduste kantsiks, tuli siia ka ukraina loomeharitlaskonda. Lõpuks ei lubatud paljudel represseeritud ukrainlastel pärast vangistuse või asumise lõppu kodumaale naasta, seega asusid nad elama mujale, sealhulgas Eestisse.

Viimastel aastakümnetel on riigi ukraina kogukond täienenud töörändajate arvelt.

Enamik väljaspool kodumaad elavatest ukrainlastest on otsinud ja otsib suhtlust oma diasporaa seas ning see on täiesti loomulik. Eesti – rahumeelne ja sõbralik riik – võtab meid vastu avatud südamega ning püüab riigi tasandil toetada iga rahvuskultuuriseltsi.

1988. aasta novembris asutasid ukrainlased Eestis oma seltsi. Selle nimi oli „Ukraina Kaasmaalaskond“ ning sellest sai omamoodi Dorpati Ukraina Üliõpilaste Hromada (19. sajandi lõpp – 20. sajandi algus) õigusjärglane, mis toetas Eesti ja Ukraina iseseisvusliikumist.

Ukraina Kaasmaalaskond Eestis oli 80. aastate lõpust kuni 90. aastate keskpaigani Eesti ukraina elu keskus. Selle peamine ülesanne oli eristada ukrainlased venekeelsest elanikkonnast eraldi rahvusena ja liita nad oma rahvusliku identiteedi hoidmiseks.

Ukraina Kaasmaalaskonna asutamisega algas Eesti ukraina diasporaa kujunemine.

1991. aastal registreeriti Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik ning alates 90. aastate keskpaigast hakati looma ukraina organisatsioone Eesti piirkondades – Narvas, Sillamäel, Maardus, Jõhvis ja teistes linnades.

Seltside peamine tegevussuund on kultuuri- ja haridustöö ning nende eesmärk oli ja on rahvuslike traditsioonide ja keele hoidmine kohalike ukrainlaste seas ning ukraina kultuuri tutvustamine Eesti ühiskonnas.

Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis.

Eesti eri linnadesse selleks ajaks loodud väikeste seltside edukas toimimine ei saanud jätkuda ilma koordineeriva organisatsioonita...

Sellest, kuidas 2000. aasta alguses loodi keskus, mis ühendaks vastloodud piirkondlikke seltse, räägib selle vahetu osaline, seltsi „Prosvita“ juht pr Oksana Mamutova:

„Alustan sellest, et 1997. aastal registreeriti ametlikult selts „Prosvita“, mida juhtis algul Olga Horjanska. Kahjuks ei olnud meie ühendusel tihedaid suhteid tol ajal tegutsenud Ukraina Kaasmaalaskonnaga, kuid meid aitas aktiivselt Eesti rahvusvähemuste assotsiatsioon „Lüüra“ eesotsas Lidia Kõlvartiga.

Kusagil 1999. aasta lõpus tutvusime Oleh Mazurenkoga, kes juhtis Ukraina Kodanike Seltsi. Vestluses minuga pakkus Oleh, et ühineksime selle nime all. Ühendava organisatsiooni loomise idee iseenesest oli huvitav, kuid mulle isiklikult ei meeldinud ühenduse struktuur, sest see piiras ligipääsu kaasmaalastele, kes ei olnud Ukraina kodanikud. Samal ajal tutvusin hr Vlad Reznitšenkoga, kes samuti toetas kogukondade ühendamise ideed, kuid suutis pakkuda veidi teistsuguse nime – Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis.

Sellise koordineeriva keskuse loomine oli tol ajal väga aktuaalne, sest nii Tallinnas kui ka teistes Eesti linnades hakkasid aktiivselt tegutsema vastloodud seltsid, sealhulgas Tallinna selts „Prosvita“, Ukraina Kaubandus-Tööstuskoda, tantsuansambel „Kolor“ ja spordiklubi „GALS“; kinnitamisel oli Maardu selts „Stožarõ“ ning aktiivset tegevust alustas Sillamäe ukraina selts „Vodohrai“. Vlad Reznitšenko pakkus koosolekute pidamiseks toa. See oli väike, kuid hubane ruum aadressil Tallinn, Kopli 10. Aktivistid remontisid selle toa ja nimetasid seda lihtsalt ukraina majaks. 2000. aasta veebruari alguses kutsusime majja Ukraina täievolilise suursaadiku Eestis Mõkola Makarevõtši ja vastloodud ukraina seltside juhid. Nii allkirjastati 7. veebruaril 2000 austatud külaliste, seltside juhtide ja kogukondade liikmete juuresolekul protokoll ja kuulutati välja kavatsusdeklaratsioon luua juhtorganisatsioon, mis ühendaks Eesti ukraina seltsid Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsiooni Eestis nime all. Assotsiatsiooni juhtimise õigus oli ühel selle liikmesseltside juhil pärast tema valimist juhatuse liikmete poolt. 

30. mail 2000 sai Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis ametliku staatuse ning UOAE esimeseks juhatuse esimeheks ehk presidendiks valiti Oksana Mamutova.

Alates 30. maist 2000 täidab Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis seltside töö koordinaatori ülesandeid; seltsid on liitunud sellega vabatahtlikult avalduse alusel.

Assotsiatsiooni jooksvat tööd juhib koordinatsiooninõukogu ehk juhatus, kuhu kuuluvad kogukondade juhid. Just Assotsiatsiooni juhatus otsustab põhikirja kohaselt rahastamise ja riigile aruandluse küsimused, ühenduse sise- ja välissuhted ning mis peamine – UOAE töö sisu ja suunad Eestis ja väljaspool.

UOAE on sisuliselt Eesti esimene monokultuuriline ühendus, mille tekkimise tõttu kasvas märkimisväärselt ukraina diasporaa autoriteet Eesti ühiskonnas, ning Ukraina Ministrite Kabinet autasustas ühendust juba esimese tööaasta järel aukirjaga.

UOAE 20-aastase ajaloo jooksul on selle juhatust juhtinud Oksana Mamutova, Anatoli Voropai, Vladõslav Reznitšenko ja Volodõmõr Palamar.

Alates 2000. aastast on Assotsiatsiooni liikmeskond järk-järgult kasvanud ning 01.01.2020 seisuga kuuluvad sellesse:

• Ukraina kultuurikeskus Eestis „Prosvita“, Tallinn (juhid Oksana Mamutova, Inna Karaulštšõkova)
• Ukraina selts „Vodohrai“, Sillamäe (juht Larõssa Žõtnõk) – assotsieerunud liige 
• Ukraina Noorte Liit Eestis, Tallinn, Tartu (juht Volodõmõr Palamar)
• Ukraina selts „Vitšõzna“, Pärnu (juht Ljudmõla Fainõtska)
• Loominguline ühendus „Orfeus“, Tapa (juht Ljubov Laur)
• Loominguline ühendus „Koit“, Tapa (juht Vjatšeslav Reznitšenko)
• Tantsuansambel „Kolor“, Tallinn (juht Nina Gets)
• Loomestuudio „Mrija“, Tallinn (juht Olga Horjanska)
• Paide linna ukraina selts „Spohad“ (juht Vilina Hange)
• Muusikakollektiiv „Valgus ja varjud“ (juht Mõkola Rõbtšenko)
• Eesti Ukraina Registreeritud Kasakkond, Tallinn (juht Valeri Hrõnko)
• Selts „Tšervona Ruta“, Tapa (juht Tetjana Tšuvpõlo)
• Instrumentaalansambel „Melodija“, Paldiski (juht Ivan Štšogoljev)
• Ukraina selts ja laupäevakool „Kalõna“, Valga (juht Ruslana Dovha)
• UOAE Ukraina pühapäevakool „Nadija“ (direktor V. Palamar)