Raamat meie elus

Raamatut võib nimetada mitmeti, kuid selle tähendus ja roll meie elus on muutumatu: raamat on teadmiste varamu, raamat kujundab inimese maailmavaadet, raamat õpetab, raamat ravib, raamat pakub meile naudingut ja puhkust. Raamat on riigi ja selle inimeste ajaloo peamine tunnistaja… Üle maailma, sealhulgas Eestis tekkinud Ukraina rahvusseltside suurimate väärtuste hulka kuuluvad raamatukogud.

Praegu on Sillamäe ukrainlaste seltsi „Vodohrai“ raamatukogus umbes 400 eksemplari. Arvestades, et 2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks, otsustas „Vodohrai“ juhtkond korraldada terve rea üritusi, et tutvustada raamatukogu kogu igale linnas ja piirkonnas elavale kaasmaalasele.

Koostöös linnaraamatukoguga korraldati 20. mail neist esimene: ulatuslik raamatunäitus „Raamatud – inimkonna aarded. Ukraina raamatupärlid“, kus olid väljas eri aastate väärtuslikemad väljaanded riigi ajaloost ja kunstist, ilukirjandus ning lasteraamatud. Lisaks ukraina ja maailma autorite raamatutele olid väljas eesti eepose „Kalevipoeg“ ukrainakeelsed tõlked, eesti luuletajate looming lastele ning tuntud eesti autorite raamatud.

Selle esimese raamatufoorumi osalejateks olid nii aastaid Eestis elanud kaasmaalased kui ka sunnitud ümberasujad, kes on üksi või koos lastega saabunud Eestisse sõja eest varjupaika otsima…

Meeldiv oli näha kohalolijate seas poiste ja tüdrukute noori nägusid, kes kuulasid samuti tähelepanelikult esinejate jutte ja esitasid isegi teemakohaseid küsimusi…

Mind kui elukutselist raamatukoguhoidjat, Tšerkassõ teadusraamatukogu lugemissaali endist juhatajat, kutsus selts lisama raamatuteemalisele vestlusele oma nägemust ja teadmisi. Lisaks sellele, kuidas on teaduslikult üles ehitatud raamatukogu kogu ja kuidas meie, spetsialistid, peame kogus orienteeruma ja oskama lugejal vajalikku materjali leida, rääkisin, kuidas raamat oli poliitilise tagakiusamise objekt, kui tuntud edumeelsete autorite teosed olid keelatud – meie, raamatukoguhoidjad, pidime peitma selliste autorite nagu Vassõl Stus ja Lina Kostenko üksikuid luulekogusid sahtlitesse ja andma neid salaja usaldusväärsetele inimestele, mille eest mind kutsuti paar korda KGB-sse vestlusele, ning iga Vassõl Sõmonenko (ta elas ja lõi Tšerkassõs) loomingule pühendatud kirjandusõhtu kontrolliti tingimata väljendite lubatavuse osas…

Täna tundub see meile metsik ja võimatu, kuid 70 aastat elasid ja töötasid raamatukogud just sellistes tingimustes.

Tänapäeval seisab raamat silmitsi teistsuguse ohuga – info kättesaadavusega internetis… Lugeja valib praegu sagedamini lühema ja kiirema tee vajaliku info juurde – ta kasutab Google’it, e-raamatukogusid jms vahendeid, nii et raamatukokku tulek ja paberraamatu lehitsemine on paljude jaoks ajasäästu nimel muutunud luksuseks.

Lasteraamat on selles mõttes veel võitja, sest seal on lisaks tekstile ilusad värvilised illustratsioonid, mis köidavad lapse tähelepanu üsna sageli.

Praegu, arvestades Ukrainast sunnitult lahkunute suurt hulka, on Ukraina seltsid koos Eesti riigiga mures just raamatukogude varustamise pärast ukrainakeelse lastekirjandusega, sest enam kui 20 000 põgeniku seas on kolmandik lapsed. Praegu luuakse Eesti linnade keskraamatukogude juurde väikesi ukrainakeelse kirjanduse, sealhulgas lastekirjanduse kogusid. Sellega tegelevad ka raamatukogutöötajad koos seltsi „Vodohrai“ juhtkonnaga.

Tsükli „Raamatud – inimkonna aarded“ järgmised üritused ukraina seltsis „Vodohrai“ on pühendatud kohtumistele lasteraamatute autoritega, sealhulgas kirjanik Marko Tereniga ja luuletajatega, kelle teosed on juba raamatutena ilmunud.

Selle reedel toimunud ürituse osalejana olen väga tänulik kohalolijatele, kes kuulasid tähelepanelikult meie ukraina klassiku Lina Kostenko luulet; üks poiss isegi küsitles mind aktiivselt, kus kirjanik praegu elab ja millal ta esimest korda luuletama hakkas, ning kallistas mind seejärel tulihingeliselt, tänades esinemise eest. Lugesin esimest korda laiemale publikule ka oma luuletusi, mis, nagu meiega sageli juhtub, sündisid erilistes oludes inimeses, kes polnud kunagi varem luuletanud.

Väga meeldiv oli saada kingituseks kohaliku autori, ajakirjaniku Mõkola Pavlenko eesti keelest tõlgitud raamatud:

„Kastepiisk ristikulehel“ ja „Naergem koos“.

Lõpuks toimus, nagu ukraina kogukonnas kombeks, soe, siiras ja maitsev koosviibimine traditsiooniliste varenõkkide, searasva ja maiustustega.

Pisarsilmi meenutasid meie kaasmaalased oma mahajäetud kodusid, jagasid mälestusi oma kodukandist ning meie püüdsime neid kasvõi veidi hea sõnaga lohutada…

Proua Larõssa Žõtnõk, seltsi juht – selts sai just nendel päevadel 23-aastaseks –, teavitas inimesi seltsi järgmistest üritustest: ühisreisid festivalile „Ukraina lilled“, pühapäevakooli tunnid, kohtumised huvitavate inimestega…

Ta rõhutas ka, kui suurt toetust annab Eesti riik Ukrainale, mille eest peab igaüks meist olema tänulik igale inimesele ja igale organisatsioonile, kes jagab kõike, mida saab, et meie inimesi toetada.

Kohtumise korraldajad tänavad südamest kõiki osalejaid ja esitlevad meile ürituse fotoalbumit, millega saab tutvuda albumis.

Kui tähtis on inimesel tunda end pere liikmena – olgu see väike või nii suur nagu kaasmaalaste selts. Just see päästab täna paljusid meeleheitest ja lootusetusest, annab lootust, et koos elame kõik üle, saame jagu ja kindlasti VÕIDAME! SLAVA UKRAINI!

Ljubov Laur.