Oksana Mamutova: tahtejõud, kultuur ja 27 aastat „Prosvitat“ Eestis

Me arvame sageli, et muutusteks elus on juba hilja. Tundub, et vanus, asjaolud või ebaõnnestumised peatavad meid teel millegi uue poole. Kuid kas see on tõesti nii? Oksana Mamutova lugu – ta otsustas 37-aastaselt omandada kõrghariduse, liitus 57-aastaselt Eesti Ukraina seltsiga „Prosvita“ ja juhtis seda seejärel 27 aastat – tõestab vastupidist: kunagi pole liiga hilja. Ja jah, haridus ja pidev areng, mõttekaaslaste tugi ja looming on muutuste võti nii isiklikus kui ka kogukonna elus.

„Prosvita“ välismaal: kadunud keskused, mis hoidsid ukraina hinge?

„Prosvita“ on ukraina kultuuri, hariduse ja vaimse taassünni sümbol. Ukrainas asutati selts juba 1868. aastal ning sellest sai liikumapanev jõud ukraina keele, kirjanduse ja rahvusliku eneseteadvuse levitamisel. Aastate jooksul ulatus „Prosvita“ väljapoole Ukrainat, ühendades ukrainlasi maailma eri paigus ning luues ruumi omaenda traditsioonide hoidmiseks ja tugevate diasporaade kujunemiseks. 

„Prosvita“ oli üks ukraina diasporaa võtmeorganisatsioone USA-s. Kanadas mängis „Prosvita“ olulist rolli ukraina identiteedi hoidmisel juba 20. sajandi alguses emigreerunud ukrainlaste seas. Ukraina kultuuriselts „Prosvita“ Argentinas tähistas tänavu 100. aastapäeva ja sellel on kuni 10 filiaali riigi eri linnades.

Tänapäeval ei ole aga „Prosvita“ nime kandvaid organisatsioone välismaal kuigi palju – „Prosvita“ tegevus väljaspool Ukrainat arenes eri vormides ja sulandus sageli suurematesse diasporaaorganisatsioonidesse, mis võtsid üle selle ülesanded (näiteks Austraalia Ukraina Organisatsioonide Liit, Poola Ukrainlaste Liit, Kanada Ukrainlaste Kongress jt). Mõnes riigis võis „Prosvita“ minevikus eksisteerida, kuid rahastuse või huvi puudumise tõttu tegevus lõppes. Näiteks 1934. aastal asutatud „Prosvita“ tegevus Uruguayskohtas kommunistlikult meelestatud emigrantide kriitikat ja lakkas järk-järgult. Selle jälg kadus 20. sajandi keskpaiga järel.

Eestis asutati „Prosvita“ 1997. aastal ning sellest sai mitte lihtsalt kultuurikeskus, vaid tõeline kodu ukraina kogukonnale. Ukraina pühapäevakool „Nadija“, koor „Ukraina“, ansambel „Susidky“, osalemine rahvusvahelistel loomefestivalidel „Ukraina lilled“ ja „Põhjatäht“ – tänu „Prosvita“ tegevusele hoiti ukraina identiteeti ja korraldati inimesi ühendavaid üritusi. 

Et teada saada, „kuidas see oli“, kutsusime Oksana Mamutova, kes jagas oma mälestusi organisatsiooni loomisest ja tegevusest. Tema lugu on inspiratsiooniks igaühele, kes soovib tunda end osana suurest ukraina perest välismaal. See publikatsioon räägib proua Oksana teest, „Prosvitast“ ja olulisest rollist, mida nad Eesti ukrainlaste jaoks mängisid.

Kuidas kõik algas?

Igas riigis on erilisi inimesi, kes loovad sildu mineviku ja tuleviku vahel, ühendavad kogukondi ja jätavad kogukonna ellu ereda jälje. Proua Oksana on üks neist. Ta seisis Eesti ukraina kultuurielu lätetel, juhtides „Prosvitat“ – organisatsiooni, millest sai ukrainlastele ühtsuse, loomingu ja toe keskus.

Oksana Mamutova, kes on praegu 84-aastane, kolis Eestisse juba 1962. aastal. Pärast Odessa kaubandustehnikumi lõpetamist ja tööd Dnipropetrovskis kolis Oksana koos abikaasaga Eestisse. Algul töötas ta treialina tehases „Punane RET“, hiljem läks tööle kauplusesse „Albatross“ ja hakkas seejärel õpetama kooli kaubatundmist.

„37-aastaselt proovisin astuda Leningradi kaubandusülikooli, kuid ei saanud sisse. Kui aga nägin kuulutust Tartu ülikooli kaubandusökonoomika teaduskonda vastuvõtu kohta, otsustasin, et see on just minu jaoks. Nii sooritasin 20 aastat pärast kooli lõpetamist sisseastumiseksamid. See pole mitte ainult võimalik, vaid seda tulebki teha! Õppida tuleb kogu aeg,“ räägib proua Oksana.

1996. aastal viis juhus ta Tallinna Ukraina seltsi proovi – see oli tol ajal Eesti esimene ja ainus ukraina organisatsioon, millel olid filiaalid eri linnades ja üle 300 aktiivse liikme:

„Jevhen Hetmantsev kutsus mind kontserdiproovi kuulama. Siis tulin kontserdile, seejärel koosviibimisele – ja jäin. Hiljem valiti mind isegi juhatusse.“

Seltsisisesed lahkarvamused sundisid teda aga koos mõttekaaslastega looma uue organisatsiooni – „Prosvita“: 

„See oli Olja Horjanska idee: ta registreeris 1997. aastal organisatsiooni „Prosvita“ ning kutsus mind ja mu abikaasa liituma. Panime paika põhimõtted: ukraina kultuuri hoidmine ja avatus kõigile, keda huvitavad ukraina keel ja traditsioonid, sõltumata päritolust. Kui inimesele meeldib ukraina kultuur, ta tahab seda toetada, laulda või keelt õppida – oleme alati rõõmsad. Muide, „Prosvita“ juhatusse kuulus Valja Pralla – eestlanna, kes õppis nii ukraina keeles rääkima kui ka kirjutama. Me poleks teda võtnud, kui oleksime vastu võtnud ainult sünnikoha järgi ukrainlasi.“

27 aastat kultuurimissiooni

Oksana Mamutova valiti „Prosvita“ esimeheks 1998. aastal. Üks esimesi olulisi projekte oli Ukraina pühapäevakool „Nadija“, kus lapsed õppisid ukraina keelt, laulsid koljaadkasid ja valmistasid ette esinemisi. Kool areneb ja tegutseb tänaseni.

„Pean siiski kõige tähtsamaks nende 27 aasta jooksul kooli loomist. Selle idee autor oli Volodõmõr Leibjuk – ta oli Ukraina seltsi teine esimees ja hakkas hiljem juhatama ansamblit „Žurba“. Ta tõi mulle aabitsaid, poolteist tosinat, lugemiku ja raamatuid. Kutsusime ukraina keele õpetaja Svitlana Berezina, kogusime lapsed kokku ja juba 1998. aasta septembris alustasime õppetööd esimese 15 õpilasega. 

Pühapäevakooli probleem on selles, et vanemad peavad lapse kohale tooma, aga nädalavahetuse hommikul tahavad kõik puhata. Seepärast korjasin need lapsed, kes elasid minu lähedal, kokku, viisin kooli, me õppisime seal ja sõitsime koju tagasi.“ 

Pühapäevakooli „Nadija“ aruandekontsert Pelgulinna rahvamajas 2003

Kuni 2005. aastani polnud ei „Prosvital“ ega koolil püsivaid ruume – tegutseti nii rahvusvähemuste liidu „Lüüra“ ruumides, tavalises koolis, restoranis „Renessanss“ kui ka Tallinna mereväe ohvitseride majas, kuni saadi kasutusse kaks tuba endises ühiselamus:

„Saime vana hoone kehvades tingimustes, kuid tänu oma ja ühistele jõupingutustele ning sponsorite toele tegime remondi, vahetasime vanad aknad, uksed, põrandad ja seinad ning sisustasime ruumi. Igaüks meist tegi midagi selle parandamiseks. See oli esimene kodu „Prosvitale“ ja koolile, aga ka teistele organisatsioonidele, mille me lõime koos kui üks suur pere.“

„Prosvita“ liikmed lõid ka koori „Ukraina“, mis oli „Prosvita“ oluline esindussümbol, ansambli „Susidky“, korraldasid kultuuriüritusi ja festivale ning osalesid muu hulgas festivalidel „Ukraina lilled“ ja „Põhjatäht“, mis toimuvad igal aastal tänaseni. 2000. aastatel tekkis idee luua ukraina seltse ühendav katusorganisatsioon – Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis, mis ühendas tol ajal umbes 10 organisatsiooni.

Mälestusi Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsiooni Eestis tegevusest

Haridus ja pidev areng on muutuste võti elus

Täna, kui Ukrainas käiva sõja tõttu on Eestisse saabunud uus ukrainlaste rändelaine, on Eesti „Prosvital“ potentsiaal saada paigaks, kus kohtuvad ajalugu ja tänapäev, ühendades ukrainlasi ühiseks loominguks ja oma kultuuri hoidmiseks.

Oksana Mamutova, kelle elutee on näide sellest, kuidas tahtejõud, armastus kultuuri vastu ja vastutus ühiskonna ees võivad muuta paljude inimeste elu, rõhutab kultuuri ja vastastikuse mõistmise tähtsust:

„Ühiskondlik töö annab jõudu ja energiat ning kujundab vastutustunnet. Me tegeleme kultuuriga, hoiame keelt ja traditsioone. Oluline on luua keskkond, kus kõik leiavad tuge ja inspiratsiooni; tuleb kaasata noori ja pidevalt õppida. Ainult nii saame jätta järgmistele põlvedele kaaluka jälje. Poliitika ainult lahutab, kultuur aga ühendab.“

Alustada otsast peale, täita unistus või liituda olulise ettevõtmisega saab igal hetkel. Tuleb vaid uskuda endasse, astuda esimene samm ja mitte karta muutusi. Elu annab meile ju lugematult võimalusi – peaasi on mitte karta neid kasutada ja pidevalt õppida!