Pressiülevaade „UOAE ajalugu 2000–2020“

Ajalugu kirjutame meie ise ja see jätab mälu nii materiaalse kultuuri esemetesse kui ka vaimse pärandi mälestistesse: raamatutesse, arhitektuurimälestistesse, lauludesse. Ajakirjandust ehk ajalehtede ja ajakirjade publikatsioone seostame enamasti päevakajaliste sündmuste kirjeldamisega, kuid tänu möödunud aastate ajaleheväljalõigete arhiivikogudele saame täpselt kirjeldada sündmust selles ajas, kuhu üks või teine artikkel kuulub.

Eesti ukraina kogukonna huvitavat ja kohati dramaatilist ajalugu on korduvalt kirjeldanud nii ajakirjanikud kui ka sündmustes osalejad ise. Eesti ukrainlaste esimene suur ühendus sai nimeks Ukraina Kaasmaalaskond ja registreeriti ametlikult 1988. aastal.

20. sajandi 90. aastate lõpus hakkas Eesti ukraina diasporaa kiiresti kasvama – nii siin elavate kaasmaalaste arvu kui ka arvukate kogukondade, seltside ja kaasmaalaskondade loomise poolest üle kogu riigi. Lühikest aega tegutses ühendus nimega Eesti Ukrainlaste Liit, mida juhtis Oleh Mazurenko. Lisaks korraldustööle hakkas ühendus välja andma perioodilist väljaannet – ajalehte „Suspilstvo“ („Ühiskond“) V. Reznitšenko toimetamisel, mis kajastas aktiivselt ukraina seltside jooksvat tööd.

1.Üks esimesi publikatsioone  21.–28. veebruarist 2000  annab tunnistust Eesti Ukrainlaste Liidu osakonna loomisest Maardus. Sellest kirjutab innustunult selle juht Leonid Tšuprõna.

Ta räägib, kuidas seda olulist sündmust ette valmistati, kes aitas korralduslikes küsimustes ja kuidas toimus osakonna pidulik avamine. Ajalehe „Suspilstvo“ järgmine publikatsioon, õigemini fotoreportaaž, räägib ukraina maja pidulikust avamisest  aadressil Tallinn, Mere pst 5, millest sai hiljem ukrainlaste ühenduse esimene kultuurikeskus; ühendus sai 2000. aasta augustist ametliku nime Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis. Just maja piduliku avamise ja isa Oleksandri poolt õnnistamise ajal toimus oluline sündmus – allkirjastati kavatsusprotokoll UOAE nimelise ukrainlaste ühenduse loomise kohta.                               

Sellest sündmusest kirjutas ka ajalehe „Molodjož Estonii“ korrespondent Dmitri Klenski; ajaleheväljalõige on säilinud tänini.     

Mõned seltsid, nagu märgib ajakirjanik D. Klenski oma publikatsioonis – Eesti Ukraina Naiste Liit, Eesti Ukraina Kaasmaalaskond ja kohalik kreeka-katoliku kirik –, jäid selles olulises aktis esialgu kõrvale.          

Maja piduliku avamise ja õnnistamise ajal tutvustati kogukonnale proua Ljudmõla Tsõganova väljaantud ukraina-eesti ja eesti-ukraina sõnaraamatut.  

Meieni on jõudnud ka UOAE infoleht „SUSPILSTVO“ nr 1, kus on ukraina ja eesti keeles ametlik teave 2000. aasta jooksul ühenduse raames toimunud sündmuste kohta.

Terve rida ajaleheväljalõikeid ja üks Ukraina Kaasmaalaskonna ajalehe „Struny“ number on pühendatud Eesti ukraina kogukonna ajaloo meeldejäävale sündmusele – Ukraina iseseisvuse 9. aastapäevale pühendatud pidulikule kontserdile. See üritus toimus Lindakivi kultuurikeskuses 24. augustil 2000 Ukrainlaste Kongressi ja UOAE ühisel algatusel.           

UOAE kultuurikeskuse arhiivis säilinud ajalehtede hulgas on ajalehe STRUNY 1. novembri 2000 number 5, mis on pühendatud ukraina diasporaa ajaloo olulisele sündmusele: 14. oktoobril 2000 õnnistas Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku peapiiskop Ljubomõr Huzar Tallinna Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku koguduse.

2. 2001. aasta on säilitanud ajaleheväljalõigetes kahe olulise sündmuse kirjeldused.

Üks neist on pühendatud noore ja andeka naise Hardi Aleti mälestusele, kes muusikaakadeemia üliõpilasena juhtis seltsi „Prosvita“ koori, mis kannab praegu nime „Ukraina“. Armastusest muusika ja koorilaulu vastu, mida väga noor koorijuht harrastuslauljatesse sisendas, sellest, kuidas Hardi kollektiiviga töötas, ja koorijuhi diplomi kaitsmisest, kus loometööks oli koor „Ukraina“, kirjutab üks koori liikmeid Oleksandr Dubrovskõi. Artikkel „Meie armastuse lugu“ ilmus ajalehes „Molodjož Estonii“ 15. juunil 2001.

Teine väljalõige 23. aprillist 2001 rubriigis „Meie elu“ on pärit kohalikust Tartu ajalehest pealkirjaga „Viimane kontsert“ ja on pühendatud just sellele kontserdile, kus noor koorijuht Hardi Alet viimast korda juhatas koori „Ukraina“, mis esines Tartus kohaliku Slaavi Kultuuride Seltsi kutsel.             

Veel üks väljalõige ajalehest „Molodjož Estonii“ 2. juunist 2001 on pühendatud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendi Russell Johnstoni visiidile Eestisse. Eesti Rahvuskultuuriseltside Liidu kutsel, mida juhtis toona Lidia Kõlvart, kohtus austatud külaline Eesti rahvusvähemuste juhtidega. Palju aega pühendati vestluses just Ukraina küsimustele: UOAE president pr Oksana Mamutova ja tema asetäitja V. Reznitšenko esitasid külalisele olulisi küsimusi ENPA toetusest Ukraina riigile ja selle vastuvõtmisest ENPA-sse ning tegid ettepaneku võtta ENPA-sse sõltumatute ekspertidena diasporaa esindajaid.               

3. Arhiivides säilinud 2002. aasta ajaleheväljalõiked, on üldiselt pühendatud olulistele sündmustele, mis said alguse UOAE eestvedamisel. Ajakirjanik Ljubov Semenova esimene publikatsioon ajalehes „Molodjož Estonii“ 25. veebruaril 2002 rubriigis „Rakurss“ ilmus pealkirjaga „Lillede festival“ ja oli pühendatud esimese üle-eestilise kunstifestivali „Ukraina lilled“ suurele kontserdile Lindakivi kultuurikeskuse saalis. Järgmine kohalike ukrainlaste säilitatud publikatsioon kuulub Läti Ukrainlaste Liidule – see ilmus pealkirjaga „Põhjatäht tõuseb Baltimaade kohal“ ajalehes „Panorama Latvii“ 15.10.2002 ja kirjeldab esimese kultuuri- ja kunstifestivali „Põhjatäht“ sündmusi. Artikli autor on Volodõmõr Stroi.

Volodõmõr kirjeldas üsna üksikasjalikult festivali osalejaid ja emotsioone, mida festival tekitas. Lisaks kohalikule diasporaale ja ukrainlastele Lätist – Riiast ja Ventspilsist – liitus festivaliga Komi Vabariigist Sõktõvkarist pärit suurejooneline 45-liikmeline kollektiiv Natalia Moršanova juhatusel.                         

Pealinna venekeelne väljaanne „Tallinn“ avaldas 10. oktoobril 2002 samuti väikese publikatsiooni festivalist „Põhjatäht“ ja lühikese intervjuu selle korraldaja Oksana Mamutovaga.

4. Huvitav on see, et kaks UOAE arhiivis säilinud  2003. aasta ajaleheartiklit, ühendab nüüd hästi tuntud laulja, vokalisti ja paljude rahvusvaheliste konkursside ning festivalide laureaadi Vjatšeslav Reznitšenko nimi.

Reformierakonna perioodiline väljaanne „Liberaal-Foorum“ avaldas lühikese, kuid meeldiva teate noore vokalisti Vjatšeslav Reznitšenko järjekordsest võidust 6. ülevenemaalisel avatud konkursil „Romansiada 2002“. Teade ilmus ajalehe 2003. aasta esimeses numbris.

Ajakirjanik Marina Svetlova järgmine publikatsioon ajalehes „Estonija“ ilmus pealkirjaga „Maestro mälestuseks“ ja oli pühendatud suure Ukraina laulja Ivan Kozlovskõi auks korraldatud kontserdile. Kontserdi korraldaja oli selts „Koit“, kava juht ja esitaja juba tuntud Vjatšeslav Reznitšenko.

5. 2004. aasta UOAE-sse kuuluvate seltside jaoks, oli omamoodi pöördeline: Assotsiatsioon kui Eesti ukrainlaste soliidne monokultuuriline ühendus sai lõpuks Tallinnas oma ruumid – õigemini anti ruumid aadressil Tallinn, Nafta 6/2 Tallinna linnavalitsuse nõusolekul Assotsiatsioonile pikaajalisele rendile.

Nii-öelda pidulik UOAE kultuurikeskuse avamine toimus 19. veebruaril 2004. Seda rõõmsat sündmust kirjeldab üsna üksikasjalikult ajalehe „Molodjož Estonii“ 21. veebruari 2004 artikli autor Vitali Andrejev.

Pidulikul soolaleival osalesid Ukraina täievoliline suursaadik Eestis Mõkola Makarevõtš, toonane rahvastikuminister, tuntud kirjanik Paul-Eerik Rummo, seltside delegatsioonid ja külalised…             

Sellest ajast on möödunud 16 aastat; selle aja jooksul on aktivistidel õnnestunud ruumid rekonstrueerida – siia loodi raamatukogu, pühapäevakooli õppeklass, tuba individuaaltööks lastega, köök ning saal väikesteks pidustusteks ja klubi „Krõla“ koosolekuteks. Täna on UOAE kultuurikeskus tõeline ukraina maja – soe ja sõbralik, kus toimuvad ringide tunnid ja individuaaltöö, pühapäevakooli „Nadija“ tunnid, klubi „Krõla“ koosolekud, juhatuse koosolekud jms…

Koori „Ukraina“ ja hiljem kvarteti „Susidky“ esimeste liikmete seas on üks meie diasporaa andekaid kaasmaalasi, kelle juured on vene, kuid hing ukraina. Ta sündis Venemaal ja kasvas üles Ukrainas. Nüüd, elades Eestis juba üle 30 aasta, on Natalia Batsanova diasporaa seas hästi tuntud mitte ainult eduka laulja, vaid ka andeka luuletajana, kelle vene- ja ukrainakeelseid luuletusi avaldatakse ajakirjanduses ja need on laialt tuntud veebiväljaannetes.

Kord oma kodulinnas Korostõševis viibides jagas ta kohaliku ajakirjanikuga lugu oma elust Eestis, oma ukraina kogukonnast, koorist ja loomingust. See publikatsioon ilmus „Korostõševi ajalehe“ 10. juuli 2004 numbris.

Alates 2002. aastast tähistatakse igal paarisaastal järjekordset kunstifestivali „Põhjatäht“. Arhiivis säilinud ajalehtedes on selle kohta mitu publikatsiooni. Teine festival paistis silma sellega, et selle kontserdid toimusid kahes Eesti linnas: 15. oktoobril 2004 toimus esimene kontsert Narvas kultuurikeskuses „Geneva“ ja juba järgmisel päeval kõlas samasugune suurejooneline kontsert Tallinnas.

Esimestest aastatest UOAE-sse kuulunud seltside hulgas on SUM (Ukraina Noorte Liit), mida Eestis juhtis algusest peale Volodõmõr Palamar.

Üks publikatsioon SUM-i ja UOAE juhtkonna kohtumisest Eesti välisministri ja Reformierakonna aseesimehe Kristiina Ojulandiga ilmus pealkirjaga „SUM Eestis peab ühiskondlikku dialoogi“.

Veel üks väike väljalõige ajalehest „Vesti“ on samuti pühendatud Eesti noorteliikumisele ja selle ukraina tiivale; ajakirjanik Oleksandr Šegedini küsimustele vastab SUM-i juht Volodõmõr Palamar.

Reformierakonna venekeelne perioodiline väljaanne „Liberaal-Foorum“ avaldas 2004. aasta detsembris Tartu linnavolikogu liikme, Reformierakonna liikme ja Slaavi Kultuuride Seltsi juhi Oleg Nesterenko artikli, mis räägib huvitavast jõulupühale pühendatud kultuuriüritusest Eesti rahvusvähemuste osalusel. O. Nesterenko sõnul olid peo aukülalised Ukraina saatkonna esindajad ning UOAE ja Ukrainlaste Kongressi juhatuse esimehed. Selle kaunistuseks olid Tapa seltsi „Orfeus“ loomekollektiivi, rahvusvaheliste konkursside laureaadi V. Reznitšenko ja paljude teiste andekate külaliste esinemised. Hr Oleg Nesterenko räägib artiklis lühidalt Tartu ukraina kogukonna ajaloost, mille alguseks oli ukraina üliõpilaste ühendus 1898. aastal, ning meenutab luuletaja Lesja Ukrainka viibimist Tartus…

6. 2005. aasta publikatsioonid  kirjeldavad taas ukrainlaste suurejoonelisi ettevõtmisi. Esimene neist: 4. rahvusvaheline laste- ja noorteloomingu festival „Ukraina lilled“ – festivali lõppkontserdist, selle osalejatest ja üldisest peoõhkkonnast räägib üsna üksikasjalikult ja soojalt ajalehe „Molodjož Estonii“ ajakirjanik Vitali Andrejev.

Tänavu osalesid festivalil kollektiivid ja solistid Tallinnast, Maardust, Tartust, Tapalt, Pärnust ja Narvast ning külalised Ukrainast – Umani sportliku seltskonnatantsu kollektiiv.                   

Festivalil osalejaid tervitasid Eesti Ukraina Noorte Liidu juht Volodõmõr Palamar ja Eesti rahvastikuminister P.-E. Rummo.

Lõpunumbriks oli kõigi festivalil osalejate ühine kompositsioon „Headuse muusika“.

Tänu publikatsioonidele Eesti „noorteajalehes“ saime omal ajal ja veelgi enam täna sukelduda UOAE seltside korraldatud oluliste ja huvitavate kultuurisündmuste sisse.

Nii korraldas Volodõmõr Palamari juhitud Eesti Ukraina Noorte Liit suurejoonelise kontserdi Ukraina iseseisvuspäeva ja Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsiooni Eestis 5. aastapäeva auks. Seda sündmust kirjeldab eredalt ajalehes „Molodjož Estonii“ 13. septembril 2005 ajakirjanik V. Maksimov.  

„Sellist kontserti pole Tallinnas varem olnud,“ jagab ajakirjanik vaimustunult. „Poltava ja Kiievi kunstimeistrid näitasid tõeliselt vapustavat vaatemängu“ (soovijatel soovitan süveneda artikli sisusse algallika kaudu…)

7. 2006. aasta säilinud publikatsioonide hulgas on Tapa valla ajaleht Sõnumed 11. maist 2006, mille esiküljel on artikkel „Ljubov Laur – 10 aastat Eestis“; see on pühendatud seltsi „Orfeus“ 10-aastase tegevuse kokkuvõttele – seltsi, mida Ljubov Laur on alates 2000. aastast auga juhtinud ja mis on sisuliselt Eestis elava ukrainlanna, siin Eesti pinnal oma kutsumuse ja inimeste tunnustuse leidnud loomeinimese elu sisu. 7. aprillil 2006 Tapa Kultuurikojas toimunud kontserdikavas osalesid muusikud ja muusikakollektiivid, kellega Ljubov Laur aktiivselt koostööd teeb, ning mis peamine – tema väikesed õpilased, ukraina lapsed, kes juubilari sõnul peavad tulevikus jätkama tema tööd Tapal ja Eestis. Artikli autor on ajakirjanik Heiki Vuntus.

Järgmise artikli, õigemini selle koopia, mis ilmus ajalehes ME 30.08.2006, kirjutas juba Ljubov Laur ise ja see räägib tõeliselt unustamatust sündmusest Eesti ja Ukraina kultuurisuhete ajaloos. Esimest korda esines Estonia kontserdisaalis klassikaliste teoste kavaga silmapaistev Ukraina kollektiiv – ansambel „Kiievi solistid“ Kiievi konservatooriumi professori Bohdan Kotorovõtši juhatusel. Lisaks Eesti pealinnale esinesid „Kiievi solistid“ Pärnus, Narvas ja Tartus, kus toimusid ka orkestri kohtumised kohalike ukraina kogukondadega. Suurejoonelise Eesti-turnee korraldas seekord Ukraina Suursaatkond Eestis eesotsas hr P. Kirjakoviga UOAE ja selle kohalike seltside toel.

8. Väike väljalõige 2007. aasta artiklist   (ajalehe nimi teadmata) köidab kõlava pealkirjaga „Nagu kodus“ ja ukraina kostüümides kunstilise vokaalansambli fotoga… Artikkel räägib sellest, kuidas Pärnu selts „Vitšõzna“ võttis vastu külalisi. Põhjuseks oli kirjanduslik-muusikaline kontsert luuletajate Lesja Ukrainka ja Lydia Koidula loomingust. Peol osalesid oma saatkonna esindajad ning kava peaesitaja oli kohaliku ukraina seltsi „Vitšõzna“ loomekollektiiv, mida juhtis tol ajal pr Nina Suško. Just siin rõhutas pr Nina Suško oma tervituskõnes praegusi raskusi ruumidega ja vajadust anda lõpuks kollektiivi tööks ja tundideks sobivad ruumid.  

Paralleelselt artikliga huvitavast üritusest Pärnu seltsis sisaldavad arhiividokumendid väljalõiget Pärnu ajalehest 13. aprillist 2007 pealkirjaga „Süsteem tuleb üle vaadata“. Rahvusvähemuste seltside tegevuse rahastamissüsteemi probleemidest räägivad nende juhid, sealhulgas Pärnu ukraina seltsi juht Nina Suško. Nagu märgib pr Suško, on seltside rahastamissüsteemis palju formaalsusi. Abi tuleks anda vastavalt töö mahule ja sisule, mitte ühtlase summana. Pealegi on mõnda kuluartiklit taotlusprojektis lihtsalt võimatu arvestada, kuigi just need – kingitused, helisalvestuse tehnika jms – nõuavad kõige rohkem kulutusi.

Tapa valla ajalehe Sõnumed 31. märtsi 2007 number 7 algab suure fotoga pidulikult riietatud inimestest Eesti ja Ukraina rahvarõivastes; täiskasvanud artistide jalgade juures on noored naeratavad näod ning keskel laste seas pr Ljubov Laur – Tallinna, Sillamäe, Lehtse ja Tapa koore ühendanud suure kontsert-festivali „Kevad tuleb!“ korraldaja. Kontserdi eesmärk oli eri kultuuride ja rahvaste ühendamine nende kultuuri kaudu. Eestlastel ja ukrainlastel on oma kooritraditsioonid ja muusikakultuur. Kontserdil vahetati oma nägemust koorikunstist, oma erilist häält ja temperamenti. Kooride kava täiendasid L. Lauri juhendatud vokaalringi noored vokalistid.

Eesti seltskonnakroonika tuntuim ja populaarseim väljaanne on ajakiri Kroonika. Lehitsedes 11. detsembri 2007 numbrit, leidsime ereda foto meie ukraina naistest, vokaalkvarteti „Susidky“ liikmetest koos abielupaariga. Väike kommentaar foto juures räägib, et Mustamäel avati ukraina kõrts nimega „Bogdan“, mille omanik on Toomas Karp koos abikaasa Carmeniga, keda tuntakse Miss Tallinn 2006 võitjana. Kõrtsi omanikud on väga rõõmsad, et saavad tervitada ukraina kollektiivi, mis pakub külalistele ukraina koloriiti ja ukraina muusikat.

(Kõrts „Bogdan“ tegutses teatavasti edukalt 10 aastat ning 2019. aastal sai selle omanikuks teine naine, kuid koht säilitas ukraina stiili – köök, disain, muusika jms – ja kannab nüüd nime „Hutorok“.)

9. Järjekordsest, 7. festivalist „Ukraina lilled“ räägib meile Maksim Toome väike fotoreportaaž ajalehe „Molodjož Estonii“ leheküljel  2008. aasta juunist   rubriigis „Tusovka“…

Samas on fotoreportaaž lõbusast ukraina vaimus peost klubis Krabibowling, kus esines meie tuntud folkloorirühm „Žurba“.

10. UOAE arhiivis säilinud 2009. aasta publikatsioonid, on enamasti pühendatud kasakluse teemale. Nimelt avaldas (ajaleht) 2009. aasta aprilli-mai numbris 7–8 mitu publikatsiooni ja fotot, mis on seotud ukraina kasakatraditsioonide taastamise looga Eestis. Ajalehe esimene pealkiri on „Ukraina – Eesti: kasakate sõprussillad“ ja see on pühendatud nn rahvadiplomaatiale, mida kannab vabaühendus „Ukraina Registreeritud Kasakkond“; selle esindajad on sõprusvisiidil käinud paljudes maailma riikides, sealhulgas Eestis, kus neid võtsid rõõmsalt vastu nii Eesti Ukraina Registreeritud Kasakkonna malev kui ka Eesti sõjaliste ja riiklike struktuuride esindajad.

Veel üks ajalehe materjal räägib Ukraina Registreeritud Kasakkonna hetmani Anatoli Ševtšenko sõprusvisiidist Eestisse: ta avas Eestis Ševtšenko päevad, pühitses kohalikke ukrainlasi registreeritud kasakateks, käis sõprusvisiidil Sillamäel ja kohtus kohaliku ukraina seltsi „Vodohrai“ aktiiviga.

Ere fotoreportaaž ajalehes „Molodjož Estonii“ 21.–27. oktoobril 2009 kajastas huvitavat sündmust, mille korraldasid kohalikud kasakad – Pokrova püha ehk Ukraina kasakluse päeva raekojas.

Üks publikatsioon Postimehe venekeelses versioonis 20. veebruaril 2009 sisaldab pr Olga Horjanska väikest artiklit, mis on pühendatud meile juba tuntud luuletaja Natalia Batsanova loomingulisele portreele. Jutt käib Natalia loomeõhtust, mis toimus 15. veebruaril 2009 Vene Kultuurikeskuse väikeses saalis.

Kultuurikeskuse arhiivis säilinud publikatsioonide hulgast leidus ka Saue linna ajaleht – Eesti ukraina kogukond, sealhulgas UOAE ja kohalik kasakkond, hoidis ja arendas Sauega pikka aega kultuurisidemeid. Sellest annab tunnistust järgmine publikatsioon ajalehe 12. veebruari 2010 numbris 25. Saue Huvikeskuse juht Sirje Luberg jagab lugejatega oma emotsioone UOAE loomekollektiivide korraldatud ukraina kultuuri ja köögi õhtust…

11. Veel üks publikatsioon Postimehe venekeelses versioonis 10. septembrist 2010  räägib lugejatele vastuvõtust Ukraina Suursaatkonnas Eestis, kus osalesid paljud austatud külalised ja ukraina diasporaa juhtivad esindajad; seda saatis muu hulgas kvarteti „Susidky“ esinemine Mõkola Rõbtšenko juhtimisel.

Üleukrainaline liit „Prosvita“ tervitas rõõmsalt oma mõttekaaslasi Eestis järjekordsel kultuurifestivalil „Põhjatäht“ Tallinnas. Sellest räägib Marõna Tšorna artikkel ajalehe „Slovo Prosvitõ“ 2010. aasta numbris 48.

Pärnu venekeelne ajaleht „Panorama“ 29. oktoobrist 2010 räägib Pokrova pühast Pärnus, mille korraldas kohalik ukraina selts „Vitšõzna“, ning seltsi juhi Nina Suško autasustamisest Eesti Registreeritud Kasakkonna nimel medaliga „Aktiivse töö eest diasporaa heaks“.

Ajalehe „Stolitsa“ rubriigis „Nii me elame!“ on Natalia Augi poleemiline artikkel, kus suurte rahvuskultuuriühenduste juhid väljendavad nördimust mõnede projektide põhjendamatu rahastamise üle integratsiooni ja migratsiooni sihtasutuse poolt programmi „Meie inimesed“ raames. Nagu ütleb selle kohta Lidia Kõlvart: „Pole selge, miks rahastatakse kellelegi tundmatuid ühendusi, samal ajal kui tuntud ja teenekad seltsid jäävad integratsioonifondi poolt märkamata.“

Huvitav on see, et poleemilist artiklit kaunistab millegipärast ere foto UOAE juhtkonnast, karask käes ja rõõmsad naeratused huulil…

Alates 2011. kuni 2018. aastani ajaleheartiklid arhiivis millegipärast puuduvad – ilmselt kajastatakse UOAE elu nüüd rohkem veebilehel ja Facebooki lehtedel.

12. Sellegipoolest avaldasid 2018. aastal   soliidsed Ukraina üleriigilised väljaanded – ajakiri „Nauka i suspilstvo“ nr 3/4 2018 ja üleriigiline ajaleht „Holos Ukrainõ“ nr 38 24. veebruarist 2018 – ajakirjanik Serhi Krassjuki ulatusliku materjali „Kuidas elavad meie kaasmaalased?“, mis põhineb ajakirjaniku kaugintervjuul pr Ljubov Lauriga.

13. Viimane materjal 2019. aastast  UOAE elu pressiülevaates on artikkel pealkirjaga „Sügisvalss“, mis on pühendatud ühe ukraina diasporaa juhtiva loomeinimese – laulja, harrastusluuletaja ja Tapa koori „Žuravlõna“ juhi Irõna Solomatina juubelile.

Artikkel ilmus ajalehe „Tapaskije vesti“ ehk Sõnumed 2019. aasta septembri numbris.

Loomulikult ei ole kirjeldatud loetelu materjalidest kogukondade ja UOAE nimelise ühenduse elu kohta ammendav, sest sinna kuuluvad vaid publikatsioonid, mille inimesed on omal ajal hoolikalt säilitanud ja kultuurikeskusesse toonud jms.

Oleme väga tänulikud neile aktiivsetele, teadlikele ja hoolivatele inimestele, kes omal ajal kõik need materjalid säilitasid ja väljalõiked tegid – igal juhul on see teave ühenduse jaoks täna määrava tähtsusega, sest kirjeldab sündmusi nende tegelikus mõõtmes…

Kutsume kõiki, kelle kogudes on selliseid materjale, neid meile andma või neist koopiaid tegema, et säilitada need tulevastele põlvedele!