Avastamata andest...

Igaühes meist on looduse poolt peidus palju võimeid, millest me varem ehk ei aimanudki, kuni äkki mingite asjaolude tõttu ärkab seni avastamata anne. Saabub hetk, kui hakkame seda uut oskust ümbritseva maailmaga jagama ja üllatame sellega sageli kõiki, eriti oma lähedasi, tuttavaid ja naabreid… Siis tekibki küsimus: kust sul selline anne? Ja sa ise ei oska seletada – kust? Loomulikult öeldakse, et anne on Jumalast, aga ka loodusest, vanematelt; kuskil oli see peidus, võib-olla sinu kaugetes esivanemates, ning nüüd ärkas see sinus…

Olgu kuidas on, varem tundmatud oskused hakkavad meie südant hästi teenima, täidavad hinge, toovad endaga elujõudu ning kingivad ümbritsevatele inimestele ilu ja sellest rõõmu…

Täpselt nii juhtus meie loo kangelanna Valentõna Tkatšukiga. Mäletate, eelmise aasta juunis rääkisime teile juba Valjast… siis kerkis meie ette võõrtöölisest naise kuju, kes tegi üsna rasket füüsilist tööd ühes Eesti talus – ta lüpsis lehmi ja teenis nii elatist ning toetas oma peret Ukrainas.  

Lüpsmise, koristamise ja muude vajalike tööde vahel laudas ja selle ümber oli võimalus veidi puhata… Just puhkehetkedel, et käed ja pea oleksid millegagi hõivatud, võttis meie Valja ette – mis te arvate, mille? Joonistamise… ostis albumi, pliiatsikomplekti ja hakkas looma pilte, mis tema peas küpsesid…

Ümberringi kihas kaunis loodus, mets, jõgi, vulises vesi, sädistasid linnud, meenutades Ukrainat…

Pilt pildi järel sündisid kunstilised süžeed, kus enamasti lõid õitsele lilled, aga ka lemmikmultifilmide tegelased ja koduloomad…

Mõne aja pärast pidi Valja Eestist lahkuma – tema viisaga lubatud Euroopas viibimise aeg sai läbi.

Kodus, Vinnõtsja oblastis, ei unustanud Valja oma vastsündinud kirge ning päev-päevalt sündis terve galerii pilte.

Selle varaga jagas meie kangelanna minuga messengeris, mis mind üllatas, et mitte öelda – lausa šokeeris…

„Kuidas, sa pole kunagi varem maalinud, pole seda kunsti kunagi õppinud?“ – imestasin.

„Ei, mitte kunagi. Lihtsalt Eestis olles, kui töölt tulin ega teadnud, millega end tegevuses hoida, ostsin kord lasteraamatu-albumi, värvid ja pintslid. Nii see tuligi...“ – oli vastus…

Nüüd pöördub Valja iga päevaga üha visamalt tagasi oma uue kire juurde, laiendades süžeede ringi ja värvigammat – nii sünnivad tõelised maalid…

Valja kardab väga professionaalsete kunstnike karmi kriitikat, sest tal pole aimugi, kuidas pilti õigesti luua – ta teeb seda üksnes oma sisetunde järgi.

Otsustasime rääkida teile meie kangelanna kirest, õigemini uuest leheküljest tema elus, kunstnike päeva eel, mida kalendri järgi tähistatakse Ukrainas oktoobri teisel pühapäeval.

Loomulikult ei pretendeeri meie kangelanna end kunstnikuks nimetama, sest ainult professionaalne gild saab üht või teist meistrit oma ringi vastu võtta või mitte. Meie kangelannale piisaks sellest, kui tema annet tunnustaksid ümbritsevad inimesed, sõbrad ja tuttavad.

Omalt poolt soovime meie Valja Tkatšukile südamest kustumatut loomingulist inspiratsiooni, mis viiks ta tõeliste meistrite – keda kutsutakse kunstnikeks – hulka, ja kes teab, ehk tuleb aeg, mil inimesed nimetavad Valentõna Tkatšukit tuntud rahvakunstnikuks.

Seda enam, et Valentõna Tkatšuki Facebooki lehe profiilipildil on sõnad: „Peagi toimuvad teie elus suured muutused. Olge valmis õnneks! Olete piisavalt üle elanud, on aeg muutusteks...“                 

Las nii ka läheb, kallis Valja – me kõik soovime sulle seda!

Esitleme teile, kallis lugeja, vaid osa Valentõna Tkatšuki töödest Vinnõtsja oblastist Ladõžõni linnast. 

Teie tähelepanu ja mõtted Valentõna piltide kohta on talle nii huvitavad kui ka kasulikud!