Toimus Ukraina režissööri Alan Badojevi dokumentaalfilmi „Pikk ööpäev“ linastus

Eile näidati kinos Sõprus Ukraina kinoklubi Eestis raames Ukraina režissööri Alan Badojevi dokumentaalfilmi „Pikk ööpäev“.

Linastuse korraldas Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis Ukraina Suursaatkonna Eestis kaasabil.

Assotsiatsiooni kommunikatsioonidirektor Inna Gordienko pöördus kinosaalis seansi avamisel kohalolijatele:

„Meil on hea meel taas näha teid kõiki meie filmiklubis! Täna vaatame väga rasket filmi... see räägib sõjast, õigemini, esimesest sõjapäevast. 24. veebruarist 2022. a – päevast, mis jääb igaveseks meie mällu, päevast, mida keegi meist iialgi ei unusta! Paljud ukrainlased salvestasid oma nutiseadmetega tunnistusi sõja esimeste päevade traagilistest sündmustest. Alan Badojevi film „Pikk ööpäev“ oli filmitud faktiliselt ukrainlaste poolt. Film loodi meie kodanike ellujäämise, võitluse ja vastupanu 200 minuti pikkusest kroonikast Ukraina igas nurgas. See on ukrainlaste häälega kirjutatud dokument – ​​nii ütlevad filmi produtsendid. Nende sõnul jäi osa filmi kangelasi ellu, osa oli tapetud. Ja nende mobiiltelefonid jäädvustasid need kohutavad hetked.“

Filmi režissöör ja produtsent Alan Badojev pöördus Eesti publiku poole video vahendusel:

„See pole lihtsalt film, see on väljend – selles kõlavad tuhandeid ukraina hääled, sellel on jäädvustatud  eksisteerimise äärel tehtud tegusid. Meie kangelased filmisid oma nutiseadmetega kõike, mis nendega juhtus, et salvestada see ajaloo jaoks, et sina ja mina saaksime seda maailmale näidata… pikk ööpäev selleks, et keegi ei saaks kunagi meie ajalugu ümber kirjutada, sest seda on varem juba juhtunud. Pikk ööpäev, et keegi ei saaks öelda, et Ukrainat pole olemas. „Pikkas ööpäevas“ räägib kõik elust, Ukrainast ja sellest, kuidas me oma maad armastame. Sellest, kuidas me võitleme oma vabaduse eest!“

Ukraina suursaadik Eestis Maksym Kononenko esines samuti kinosaalis kohalviibijatele ja märkis, et elame juba kolmandat aastat selles pikas ööpäevas, mis algas meie jaoks 24. veebruaril.

„Nii on juba korraldatud inimese psüühika – inimene harjub ka kõige keerulisemate ja raskemate eluoludega. Ja me kahjuks tunneme, et pärast kõiki neid aastaid muutub sõda tasapisi rutiiniks. Mõne jaoks tundub Ukraina liiga kaugel, kuigi asume sellest vaid mõne tuhande kilomeetri kaugusel, mõnele piisab oma probleemidest ja tal puudub kaastunne, mõni lihtsalt ei suuda end ette kujutada ukrainlaste asemele, kes sattusid kokku selle kohutava sõjaga ja kes olid sunnitud oma kodudest lahkuma ning oma elu täielikult ümber ehitama…”

Suursaadiku arvates on sellised filmid tõehetkeks, mis tuletab meelde, et sõda on õudne asi, et see ei tohi muutuda rutiiniks, et tuleb otsida sisemisi reserve, empaatiat ja solidaarsust!

Aitäh kõigile, kes filmi linastusel käisid ja Ukraina Relvajõudude toetuseks annetasid. Tänu teile kogusime seekord 370 eurot.

Täname Kolo Books-i, kes annab ukrainlastele võimaluse osta ja lugeda ukrainakeelseid raamatuid, ning Oleksandra Phonovskale imekaunite käsitööna valminud ukraina ehete eest, mis pakuvad ühtsustunde Ukrainaga!

Täname Alan Badojevi produtsendimeeskonda võimaluse eest näidata filmi Eestis!