Koos – võiduni!

Olla kasulik oma rahvale ja kodumaale. Just selle mõtte ja mis peamine – teoga elavad täna paljud meist, sõbrad. Näiteid on lugematu hulk… Jagan vaid üht väikest episoodi meie elust…

Täna külastasime väikese Eesti ukrainlaste grupiga taas Eesti heategevusalgatuse AITAN KAITSTA peabaasi, et teha lihtsat, kuid praegu nii vajalikku tööd – punuda maskeerimisvõrke, millega organisatsioon tegeleb üle Eesti alates sõjalise agressiooni algusest Ukraina vastu. Need teist, sõbrad, kes on käinud vähemalt ühes sellises kohas, teavad, millest räägin… Iga kord, kui satume meile tuttavasse T1 kaubanduskeskuse saali, mis kolis 3. korrusele, näeme laua taga istumas eakat, kõhna naist. Ta naeratab sõbralikult igaühele meist, tööst kõrvale vaatamata: osavalt lõikab ta eri värvi ja tooni kangaid ribadeks ja muul moel. Käed valdavad nii osavalt üsna massiivseid kääre ja spetsiaalset teravat tera, mis lõikab ja lõikab kangast…

See on üks meie sunnitud ümberasujatest, tema nimi on proua Nina. Kord küsisin, kas selline töö teda ei väsita – meie kangelanna vaid naeratas ja ütles: „Kui ma kujutan ette, kui raske on lahinguväljal meie poistel, meie lastel, siis millisest minu väsimusest saab üldse juttu olla!“

Iga päev teeb meie eakas ukrainlanna oma tööd, kuigi võiks lihtsalt nautida elu ilusas Tallinnas, istuda pingil, püüda päikesekiiri ja mererannikut, nagu paljud meist teevad… Aitäh sulle, kallis – sa oled eeskuju pühendumisest oma rahvale, töökusest, aust ja väärikusest…

Ausalt öeldes ei suurene võrgupunujate arv iga korraga, pigem vastupidi. Meie naiste „brigaadis“ on üha rohkem eestlannasid ja ka eesti mehi, kes täidavad erilist ülesannet – punuvad maskeerimisvõrke kaitsekiivritele, mis on eriti peen töö ja nõuab erilist meisterlikkust ja kannatlikkust. Täna aitasime noormehel õigesti ukraina keeles märgistada spetsiaalse kasti valmis kiivritega.

Mõne aja pärast tulid saali kaks noort naist – nagu selgus, ema ja tütar Sumõst, kes elavad praegu Keila linnas – Alla Parhomenko ja Olena Petrenko. Naised tulid varuma spetsiaalset värvi kangast, mida kasutatakse kiivrite maskeeringu valmistamiseks. Mõnest minutist piisas, et tunda nende inimestega uskumatut hingesugulust. Jagades vajalikke materjale, saime teada, et kahjuks tegelevad Keilas sellega pidevalt vaid nemad kahekesi, kuigi ukrainlasi on tänapäeval ka selles linnakeses piisavalt…

Alla Parhomenko ja Olena Petrenko on väga tänulikud Keila Sotsiaalkeskusele ja isiklikult Tiiu Jalakale, kes näeb vaeva, et Ukraina ja ukrainlaste abistamise töö toimuks väärikal tasemel. Kasutades võimalust, tahaksime pöörduda kaasmaalaste poole, kes on Keilas ammu elanud või on nüüd Eestisse saabunud, et kaasata teid aktiivsesse koostöösse abikeskusega…

AITAN KAITSTA juht Jaana Ratas teatas meile, et 8. juulil 2022 kell 11.00–18.00 saab kaitsevõrkude punumisega liituda RAEKOJA PLATSIL!!! Nii et liituge, sõbrad, meie ühise hea asjaga! Koos – VÕIDUNI!