Tallinnas Eesti Vabaõhumuuseumis tähistati tikitud särgi päeva – vastupidavuse ja omapära sümbolit

„Rahvustikand ühendab" – see pole lihtsalt festivali nimi, vaid selle tõeline olemus, mille me kõik koos 18. mail Tallinnas lõime.

Pühapäeval kogunesid ukrainlased ja eestlased linna südamesse, et tähistada tikitud särgi päeva – päeva, mil põimusid meie traditsioonid, laulud, tantsud, peresoojus, laste naer, Ukraina roogade lõhn ja murdumatu vaim, mis on tikitud igaühesse meist. Meil on hea meel jagada telekanali ETV+ suurepärast reportaaži, mis mitte ainult ei edasta peo õhkkonda, vaid näitab ka, kui oluline on meile olla koos, toetada üksteist, hoida ja hellitada oma kultuuri – isegi kodust kaugel.

Tikitud särgi püha tähistati suurejooneliselt ja sünge ilm külalisi ei seganud. Ukraina rahvuslik kolorit oli tunda kõikjal: osalejate kostüümidest kuni toidu- ja muusikatelkideni. „Meeleolu on lihtsalt suurepärane. Mis puutub ilma – noh, Läänemeri ju. Kuid meie kostüümid loovad hubasust, rõõmu ja kannavad valgust," ütleb festivali külaline Svitlana. „Ootasime seda püha kaua. Tuleme siia Narvast juba kolmandat aastat järjest ja meil on väga hea meel, et siia koguneb nii palju kaasmaalasi," märkis festivali külaline Iryna.

Tikitud särk ei ole lihtsalt riideese, see on ukrainlaste rahvusliku identiteedi sümbol. Selle ornamendid võivad jutustada terve loo: kes see inimene on, kust ta pärit on ja mida ta tahab teistele öelda. „See on teatud kood, mille abil nad maailmaga suhtlevad – kultuurikood. See on võimalus inimest tänaval ära tunda. Kõik ju ei käi lippudega. Aga kui keegi on tikitud särgis, tulevad ukrainlased ligi: „Oh, olete Ukrainast?" – Tere tulemast!", ütleb festivali külaline Denys Priimägi. Tikitud särk on moes mitte ainult pühade ajal. Ukraina moehuvilised on selle ammu oma igapäevasesse garderoobi lisanud. „Mul on tuttavaid, kes õmblevad vanaemade tikitud särke ümber ja annavad neile uue elu. Nad jätavad need endale, õmblevad ümber, loovad uusi kujundeid – õmblevad need näiteks kleitidesse," rääkis festivali külaline Olha Makarchenko.

Kus on tikitud särk, seal on kindlasti ka borš ja varenõkid. „Pakume oma külalistele Ukraina borši. See on meie uhkus. Meie rahvustoit. Tundub, et igas kodus sööb iga ukrainlane borši iga päev. Täna keetsime seda öösel," rääkis Multi Cooki kaasomanik Tetiana Chaikovska. Borši juurde kuulub kindlasti seapekk. „Seapekk on väga kasulik toode. Eriti naistele. Kui süüa iga päev õhtul ja päeval väike tükk seapekki, on nahk suurepärane, sile ja kortsudeta," selgitas festivali külaline Nataliia.

Rahvakunsti nurgas põimitakse näiteks patsi paelu. Vanasti oli igal paela värvil sümboolne tähendus. „Valge värv pandi viimasena. Ükskõik kui palju paelu oli, sellel oli kuldne tikand. See on suguvõsa värv, kust me kõik pärit oleme: vanaemad, vanaisad, vanavanaemad, vanavanaisad. Meil kõigil on suguvõsa ja see pael oli viimane," selgitas meister Yuliia Shevchenko.

Motanka-nukk on üks vanimaid Ukraina amulette. Inimesed uskusid, et see kaitseb kurja silma ja õnnetuste eest. Seda tehti riidetükkidest. Traditsiooniliselt motanka nukule nägu ei joonistatud. „Motankal pole näojooni. See on nimeta nukuke, et mitte tõmmata enda poole midagi tuntut. Ta on meil nagu puhas leht," ütleb meister Inna Yurchenko.

Ajad muutuvad, kuid inimesed usuvad endiselt headesse endetesse. Nukk kannab lootust paremale. „Meie sõduritele õmblesin sisse paberikese, millele oli kirjutatud ainult kaitse – kaitseingel, et hoiaks õnnetuste eest. Nukku saab programmeerida ainult heale. Valgusele, armastusele ja rõõmule," lisas Inna Yurchenko.

Toimetaja: Nadiia Bersenieva
Allikas: „Horisont"

Täname kõiki, kes olid meiega!
Jõud on ühtsuses.