Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsiooni Eestis esimehe intervjuu

 "Ukraina organisatsioonid on mitte ainult Eestis, Leedus ja Lätis, vaid ka Soomes, Rootsis, Poolas... Ukraina valitsus ja ukraina omavalitsused peaksid kasutama nende võimalusi oma arenguks ja taastumiseks."

Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis, mida juhib etniline ukrainlane Volodymyr Palamar, edendab omavalitsustevaheliste lepingute sõlmimist eesti ja ukraina omavalitsuste vahel, arendab ukraina keelt, kultuuri, traditsioone ja identiteeti, samuti aitab Ukraina relvajõude, ostab rindele autosid ja kogub eraannetusi umbes 1 miljoni euro ulatuses aastas.

Volodymyriga vesteldes mõistad, et sellise toetuse ja armastusega Ukraina vastu oleme meie, ukrainlased, võidule määratud.

Sellal kui Suurbritannias ja Prantsusmaal arutletakse selle üle, kas putin võib NATO riike rünnata, löövad need "NATO" riikidest, mida Venemaa diktaator on juba ammu kuulutanud enda huvide tsooniks, juba pikemat aega häirekella. Nende hulgas paistab enim silma Eesti, millel on agressoriga 338 km piiri. Samal ajal on Eesti pindala 45 tuhat ruutkilomeetrit (võrdluseks: Odessa oblasti pindala on 33 000 km², Kiievi oblasti pindala on 28 000 km²) ja seal elab ainult 1,3 miljonit inimest, kellest peaaegu veerand on etnilised venelased. Rahvastiku tiheduselt (28 inimest ruutkilomeetri kohta) on Eesti maailmas 188. kohal.

Mõistes, et nende riik on täiesti ohutu ainult siis, kui Venemaa väed on seotud Ukrainas, on Eesti valitsus alates täiemahulise sissetungi algusest osutanud Ukraina kaitseministeeriumile enneolematut abi . Eesti Ukraina saatkonna andmetel moodustas Ukrainale antud abi kogusumma enam kui 1% Eesti SKT-st. Ükski teine ​​riik maailmas ei andnud Ukrainale nii palju oma eelarvest. Peaminister Kaia Kallas teatas üleeile, et Eesti plaanib järgmise 4 aasta jooksul anda Ukrainale sõjalist toetust 0,25% SKT-st.

Arve 1 eurole

Suurel määral aitasid sellise helde abi eraldamisse kaasa Eesti ukrainlased. Enne täiemahulist sõda elas riigis umbes 28 tuhat ukrainlast - rohkem kui 2% selle elanikkonnast. Siiski ei püütud eestlastega täielikult assimileeruda, arendati aktiivselt oma kultuuri ja säilitati traditsioone, asutades selleks mitukümmend oma kodanikuühendust. 2000. aastal ühinesid need organisatsioonid üheks katusstruktuuriks - Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsiooniks Eestis. Seda asus 2008. aastal juhtima Vinnõtsja päritolu Volodymyr Palamar, kes elab Tallinnas juba 35 aastat ja omab oma ettevõtet.

Ühenduse loomise peaeesmärgiks oli dialoog Kultuuriministeeriumiga, mis alates 2000. aastate algusest asus juhtima rahvusvähemustes toimuvaid lõimumisprotsesse. Vaja oli võimsat avalikku struktuuri, mis suudaks pidada Eesti ukrainlaste nimel dialoogi kõigi riiklike struktuuridega. 2009. aastal sai Volodymyr Palamar Assotsiatsiooni juhatuse esimehena Eesti kultuuriministri juures tegutseva vähemusrahvuste nõukogu liikmeks.

Assotsiatsiooni teiseks eesmärgiks oli ukraina kultuuri, keele ja traditsioonide hoidmine, muidugi, arvestades seda, et ukrainlased on juba praegu osa Eesti ühiskonnast. Samas pidasid Assotsiatsiooni liikmed ukraina keelt ukraina rahvusliku identiteedi peamiseks tunnuseks, elemendiks, mis võib takistada ukrainlaste täielikku lahustumist Eesti ühiskonnas, mis oli ukrainlaste jaoks, arvestades nende kiiret assimileerumisvõimet, tõsiseks ohuks. Kolmandaks eesmärgiks oli igakülgne abi Ukrainale.

Selle abi ulatus ja suund osutusid selliseks, et kolm kuud enne täiemahulist sissetungi autasustas Ukraina president Volodymyr Zelenskyi Volodymyr Palamari III järgu teenetemärgiga „Teenete eest“: "märkimisväärse isikliku panuse eest vabatahtlike liikumise arengusse." Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsiooni Eestis juhil oli toona juba Ukraina kaitseministeeriumi medal "Kaasabi eest Ukraina relvajõududele". See oli tänuks abi eest Ukraina armeele ja sõjaväehaiglate meditsiinivarustuse eest, mida härra Volodymyr mitu korda Ukrainasse tõi, samuti NATO malli esmaabikomplektide eest, mida said kätte erinevate Ukraina vabatahtlike pataljonide võitlejad. Volodymyr Palamari nõbu teenis ühes neist pataljonidest. Ta hukkus 2022. aasta alguses lahingutes Vene vallutajatega ning tema koha Ukraina relvajõududes võttis tema poeg.

Seetõttu Ukraina armee abistamine oli ja jääb Volodymyr Palamari jaoks ka perekondlikuks asjaks. Sarnasesse olukorda sattusid paljud Eesti ukrainlased, kellel on tegevad, haavatud või surnud sugulased-sõjaväelased. Seetõttu kasvas nende poolelt antava abi hulk kümnekordseks niipea, kui algas Vene täiemahuline sissetung.

- 2022. aasta veebruaris meenutas see kontor sipelgapesa, - ütleb härra Volodymyr, osutades parema käega tagasihoidlikku ruumi Tallinna põhjapoolses äärelinnas, mille seinal on Ukraina lipud ja Taras Ševtšenko portree. - Ühed inimesed tõid midagi, teised sorteerisid ja kolmandad laadisid seda sõidukite peale ja saatsid Ukrainasse. Selle minu töölaua ees kasvasid ja kadusid pidevalt erinevate asjade mäed: kiivrid, soomusvestid, esmaabikomplektid, meditsiinilised preparaadid...

Tavalised inimesed tõid kontorisse soojad riided pagulaste jaoks ja raha. Möödunud aasta jooksul kogus Assotsiatsioon üle 1 miljoni euro. Need vahendid muundusid autodeks Ukraina sõjaväe jaoks, diiselgeneraatoriteks jne. Väikseim annetus oli 1 euro, suurim 100 000 eurot. Annetatti mitte ainult raha, vaid ka arvutitehnikat, mööblit ja toidukaupu. Ühel päeval läks Volodymyr Palamar Ukraina relvajõududele autot ostma. Omanik soovis selle eest 5000 eurot, aga, kui ta sai teada, kellele see auto mõeldud on, vormistas ta arve sümboolse arve summas 1 euro.

Venemaa sissetungi esimestel päevadel loodi assotsiatsiooni kontoris ka Ukraina põgenike koordineerimise ja abistamise staap. Põgenikke toodi Ukraina-Poola piirilt ja pandi hotellidesse ning hiljem otsiti neile tööd. Enne täiemahulist sissetungi töötasid paljud Ukraina pagulased Mariupolis, Mõkolaivis ja Hersonis laevaremondi- ja laevaehitustehastes. Eesti valisid nad seetõttu, et teadsid, et suudavad seal oma erialaga tööd leida. Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsiooni  vabatahtlikud täitsid neile eestikeelseid dokumente, leidsid ühe või teise allüksuse töötajate kontakte ja tõlkisid nii palju kui vaja.

Väike Eesti pole kunagi varem nii suurt hulka migrante korraga vastu võtnud, seega oli Ukraina kodanikustruktuuride abi Eesti valitsusele ülimalt väärtuslik. Ebastandardseid väljakutseid oli ju ülimalt palju. Näiteks selgus, et osad Ukraina passiga pagulased tulid Eestisse Venemaalt. Need inimesed elasid seal juba pikemat aega ja otsustasid nüüd olukorda ära kasutada, et läände kolida. Oli ilmselge, et selliseid põgenikke ei saa ühendada Ukrainast tulnutega. Assotsiatsioon on alati tegutsenud riigiametnike nõunikuna taoliste protsesside korrigeerimisel.

Milleks on Pühapäevakoolidele banduurad?

Assotsiatsioonis alaliselt töötavatest - keda on üle 30 inimese - ei saa keegi palka. Kusjuures, peakontori töötajate arv suureneb vajadusel kahe- või isegi kolmekordselt. Härra Volodymyri sõnul vastab selline lähenemine täielikult vabade kasakate vaimule ja võimaldab keskenduda ainult kõige huvitavamatele projektidele. Samas on tasustamata tööl ka miinuseid: kui see või teine ​​projekt – olgu see kasvõi ülioluline – ei paku organisatsiooni tuumikule huvi, peab sellest loobuma. Volodymyr Palamar tunnistab ka, et võttes 2008. aastal vastu Assotsiatsiooni esimehe kohta ei oodanud ta, et see täiesti tasustamata töö võtab 70% tema ajast. Aga praegu, sõja ajal, juhtub just nii.

2023. aastal tööd ei vähenenud. Paljud Eesti elanikud arvasid Assotsiatsiooni kontodele tehtud annetused oma igakuistesse regulaarsetesse kuludesse, mida see omakorda suunab Ukraina sõjaväe vajadusteks.

Eestis sõja eest varjupaika leidnud ukrainlaste vajadused ei piirdu eluaseme ja elamu-olmeküsimustega. Assotsiatsioon toob nendeni osakest Ukrainast erinevate kultuuriprojektide kaudu. Muuhulgas toimus 2023. aasta mais ülemaailmse Võšõvanka päeva puhul Ukraina kultuuri etnofestival "Võšõvanka ühendab". See oli nii oma ulatuse kui ka ilu poolest uskumatu kahe rahva kunstiarmastuse, rahvaloomingu ja traditsioonide kaudu ühinemise pidu. Seetõttu oli ürituse motoks hüüdlause: "Erinev rikastab ja ühine ühendab"! Selle sündmuse eesmärgiks oli ühendada ukrainlasi ja eestlasi soovis säilitada iidseid rahvatraditsioone ja -kultuuri ning tutvustada üksteisele oma rahvust ja rahvuslikku kultuuripärandit. Festivali käigus püstitati rekord, mis pääses Ukraina rahvusrekordite raamatusse: Tallinna Vabaõhumuuseumis kogunes "Baltimaades kõige rohkem võšõvankades inimesi". "Võšõvanka" tõi kokku parimad kohalikud Ukraina köögi spetsialistid, andekad käsitöölised, lauljad ja tantsijad. Üldiselt kulutas Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis 2023. aastal kultuuriprojektide korraldamisele üle 200 000 euro.

Laste loomingu festival

Ukraina kultuuri etno-festival „Võšõvanka ühendab“.

Assotsiatsiooni uhkuseks on Ukraina nädalalõpukoolid, mis tegutsevad Eesti Haridusministeeriumi toel. Neist üht, pealinna oma, juhib Volodymyr Palamar ise ning just seda külastas Ukraina esimene leedi Olena Zelenska 2019. aastal oma abikaasa ametliku visiidi ajal Tallinna. Pärast seda visiiti sai Eesti ukraina koolide võrgustik Ukraina saatkonnalt Eestis õpikud. Seejärel saatsid õpikuid ka Ukraina kreekakatoliku kirik ja Ukraina õigeusu kirik.

Samuti tegi väärtusliku kingituse Tallinna koolile Ukraina rahvasaadik Iryna Konstankevych: mitu banduurat nädalavahetuse kooli ansamblile "Nadija". Nüüd on banduuramängijate ansambel populaarne üle Eesti, mille jaoks on banduura väga ebatavaline ja seetõttu huvitav pill.

  Rahvasaadik Iryna Kostankevych kinkis ansamblile „Nadija“ banduurad

Ukraina nädalalõpukoolid on iga-aastaste suurte rahvusvaheliste festivalide korraldamise baasideks, kuhu Assotsiatsiooni kulul saabusid 600-700 last Ukrainast. Volodymyr Palamar pidas selliseid reise väga oluliseks, sest tänu neile said valdavalt Eestis sündinud eesti ukrainlased suhelda "Ukraina ukrainlastega", elusa emakeele kandjatega. 

Ukrainlased on arvult kolmas rahvusgrupp Eestis

Sõjast põhjustatud rände tagajärjel ulatus Eestis elamisloa ja teiste riikide passi omavate ukrainlaste arv 130 tuhandeni. See on 10% riigi elanikkonnast. Neist 69 000 (sh 20 000 pensionäri ja 16 000 last) on "sõjapagulased“. Selle tulemusel suuruselt kolmas ukrainlaste diasporaa Eestis neljakordistus. Seetõttu oli Assotsiatsioonil vaja luua rohkem integratsiooni-, sotsiaal- ja kultuuriprojekte, et tagada ukrainlaste tihedam suhtlus ja integratsioon Eesti ühiskonda.

- Kuni 2014. aastani jagas suurem osa Eesti kodanikke oma riigi elanikkonna eestlasteks ja venekeelseteks, ütleb Volodymyr Palamar. - Kogu selle aja püüdis meie Assotsiatsioon veenda, et ukrainlased ei ole venelased, et nad on omaette rahvus, millel on oma keel. Eesti riigiraadios on saade nimega "Punane lodjapuu“, kus saab ukraina keeles kuulata vaid ühte tundi eetriaega nädalas. Samas usun, et suuruselt kolmandale rahvusvähemusele sellest ei piisa ja võitlen meie kohaloleku suurendamise nimel Eesti riigimeedia eetris. Meie suureks võiduks sai 2023. aasta novembris vabatahtlike raadio - DRUZI.ee avamine. Praegu saab raadios kuulata Ukraina muusikat kõigi žanrite esitajatelt, alates populaarsetest lauludest kuni roki ja folgini. Kuid me juba lisame uudiseid ja moodustame saadete võrku, mis annab ukrainlastele ligipääsu objektiivsele ja sõltumatule teabele, aitab neil integreeruda Eesti ühiskonda ning tugevdab dialoogi ukraina ja eesti kogukondade vahel. Meil on sellele projektile suured ootused. Projekti rahastatakse hetkel omavahenditest, kuid loodame Euroopa rahastute toetusele. On ju ukrainakeelse raadio rajamine Eestisse suurepäraseks näiteks Ukraina meedia loomisest teistes Euroopa riikides, sest ma olen veendunud, et Ukraina liitumine Euroopa Liiduga pole enam kaugel.

Vabatahtlike raadio DRUZI.ee avamine, november 2023. a.

Assotsiatsioon asutas 2023. aasta veebruaris Ukraina Kinoklubi Eestis

Kohalikud venelased, kes olid harjunud olema ainuke suur rahvusvähemus siin riigis, reageerisid ukrainlaste rolli kasvule Eestis väga valulikult. Mõnes ettevõttes tekkis ukrainlastel isegi olmekonflikte venelastega, keda oli nüüd vähem. Venekeelne Eesti ajakirjandus, millest osa on Volodymyr Palamari sõnul Kremli kontrolli all, mängis venelaste rahulolematusega kaasa. Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon püüab alati vastata kõikidele ajakirjanduses ilmunud väidetele, mis ühel või teisel viisil puudutavad Ukraina huve.

- Eesti venekeelne massimeedia nimetab endiselt harva Ukraina sõda sõjaks, on Volodymyr Palamar nördinud. - Nende jaoks on see "konflikt", "miski juhtus seal venelaste ja ukrainlaste vahel". Sellesse tuleb sekkuda. Samuti juhime konkreetsete väljaannete juhtide tähelepanu erinevate kurjategijate rahvuse rõhutamise lubamatusele. Varem meeldis neile väga rääkida, kuidas "purjus ukrainlane sõitis trollibussis", "ukrainlanna tõukas järjekorras inimest", "ukraina mees kerjas praami lähedal" (muide, see polnud üldse ukrainlane, vaid mõne teise rahvuse esindaja, kuigi Ukraina passiga). Igal juhul on sellised mainimised otsene natsism ja inimõiguste rikkumine. Pöördusime isegi Eesti õiguskantsleri poole nõudega pöörata tähelepanu ukrainlasi puudutavatele kallutatud materjalidele. Lõpuks võitsime: venekeelse massimeedia toon muutus. Huvitav on see, et tavalised eestlased enamasti ise vaigistavad venelasi, meenutades neile nõukogude repressioone, eesti keele allasurumist, aga ka seda, kuidas eksiilis eestlased asutasid oma keele ja kultuuri säilitamiseks oma massimeedia. Eestlaste ajalooline mälu on nende praeguse toetuse tagatiseks Ukrainale.

Sokkide kott Saaremaalt

Volodymyr Palamaril on venemaaga isiklikud arved õiendada. Ta on ju pärit represseeritud perekonnast, "millest osa lasti maha nõukogude ajal ja osa saadeti Krasnojarski kraisse, ei lastud kodumaale tagasi pöörduda ka ametliku rehabilitatsiooni järel".

Ka eesti peredel on palju mälestusi "nõukogude okupatsiooni hüvedest". Üks huvitavamaid annetusi oli... suur kott sokke, mille kudus Ukraina võitlejatele üheksakümneaastane Eesti vanamemm, kes elab Läänemere saarel Saaremaal. Ta lisas pakile kirja, milles kirjutas, et kui nõukogude võim ta koos perega tüdrukuna Siberisse saatis, jäi ta ellu vaid tänu ukrainlaste abile. Nõukogude Liit okupeeris Eesti 1940. aasta suvel, ukrainlased aga olid olnud Siberi laagrites alates kahekümnendatest aastatest ning juba kohanenud sealse eluga. Nad aitasid meelsasti Balti riikide elanikke, keda hakati pärast Teise maailmasõja lõppu massiliselt Venemaa sügavustesse küüditama "koostöö eest fašistidega". Nii kudus üks ukrainlanna Siberis asumisel haprale eesti tüdrukule soojad sokid ja hiljem kandis see neiu oma tänulikkust selle abi eest läbi kogu oma pika elu. Tal oli ülimalt hea meel näha fotosid Ukraina võitlejatest tema poolt kootud sokkides, mida Volodymyr Palamar talle hiljem saatis.

 

Deja vu 1939. Kuidas NSVL vabastas Eestist Eesti enda käest

29. septembril 1939 kuulutas NSV Liidu kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov, et "Punaarmee on valmis andma võimsa ja otsustava löögi Eesti sõjaväe vastu". Toona rivistus vene-Eesti piiri äärde üles 160 000 Nõukogude sõdurit, kes olid relvastatud 700 kahuri, 600 tanki ja 600 lennukiga. Sissetungi ettekäände loomiseks tulistas allveelaev Štš-303 edutult torpeedodega Nõukogude kaubalaeva Metalist pihta ning hiljem rammis ja uputas selle laeva NSV Liidu mereväe miinikandja. Nõukogude võim süüdistas selles "tundmatut Eesti territooriumil baseeruvat allveelaeva". 16. juunil 1940 saatis Nõukogude Liit Eesti valitsusele noodi, milles süüdistas seda "agressiivsetes kavatsustes". NSV Liit esitas ultimaatumi, milles nõuti viivitamatut "Nõukogude Liidule sõbralike poliitikute" kaasamist Eesti valitsusse, samuti ametliku loa andmist Nõukogude vägede sissetoomiseks. Kõik see päädis iseseisva riigi muutumisega 6. augustil 1940 Eesti NSV-ks, mis arvati Nõukogude Liidu koosseisu kui "uue õnneliku vabariigina, mis on vabanenud mõisnike ja kapitalistide rõhumisest".

Just tänu rahvuslikule mälule on valitsuse poliitika rahvuslikul ettekäändel toimuvate konfliktide osas üsna karm. Nii võeti 2022. aasta septembris Eesti välismaalaste seaduse alusel pikaaegne elamisluba ära vene mehelt, kes solvas Tallinnas Pirita rannas ukrainlannasid just nende räägitava ukraina keele pärast. Tuntud algoritmi «kohver – raudteejaam – venemaa» kasutamine hirmutas paljusid Eesti venelasi, kes üritavad nüüd oma rahulolematust ukrainlaste ja nende keelega hoida enda teada.

- Kui sa oled, nagu siin öeldakse, eestimaalane, ehk elad alaliselt Eestis, pead järgima euroopalikke väärtusi ning olema tolerantne teiste rahvaste ja teiste kultuuride suhtes, jätkab Volodymyr Palamar. - Kui tahad, arenda oma kultuuri, keegi seda sulle ei keela, aga ära takista ka teistel seda tegemast. Viimane hoiatus kehtib kahekordselt venelaste kohta, kelle riik alustas genotsiidisõda tohutu Euroopa rahva vastu. Iga venelane on ühel või teisel määral osaline selles sõjas ja igaüks neist kannab seda häbi veel palju aastaid! Tänapäeval on vene kultuur maailmas agressori kultuur. Vähe sellest, see on ka relv, mille abil Kreml propageerib oma haigeid narratiive: "eksistentsiaalsest" sõjast Läänega; Venemaad väidetavalt rünnanud Ukraina kohta; natsidest ja "võitlejatest" Ukraina armees jne. Seepärast loodi paljud vene ühiskondlikud organisatsioonid Eestis „ülalt“ - Moskva käsul ja rahaga, et tugevdada propagandat. Päriselus pole need jätkusuutlikud. Seevastu paljud vene keelt kõnelevad Eesti elanikud, eriti Venemaa piiril, haaravad meelsasti selliste struktuuride levitatud pettekujutelma. Nad jätkuvalt vaatavad venemaa televisiooni ja usuvad, et ukrainlased söövad vene lapsi...

„Ukrainlased ei ole meie jaoks probleem, ukrainlased on meie jaoks potentsiaal“

Volodymyr Palamari sõnul on Eesti valitsus ülimalt rahul Ukraina migrantidega, kes ei suuda pikka aega ilma tööta istuda, suhtuvad töösse alati vastutustundlikult ja sulanduvad kergesti igasse meeskonda. Ukrainlased kompenseerisid tööjõupuuduse. Volodymyr Palamar usub, et ilma ukrainlasteta läheb Eesti ettevõtetel väga raskeks. Ukraina pagulaste ootamatu lahkumine mõjutaks ka riigieelarvet, mis sai tänu ukrainlastele oluliselt rohkem tulu kui eelmisel aastal: kui 2023. aastal oli selle tuluosa planeeritud 15,6 miljardi euro tasemele, siis 2024. aastal - 16,8 miljardi euro tasemele.

Seepärast toetab Eesti valitsus aktiivselt Ukraina pagulasi - teatud pagulaste kategooriate puhul on endiselt olemas teatud maksed, toiduabi, samuti eluaseme üüri osaline kompenseerimine ning Eesti ja Ukraina pensionide vahe katmine. Lõppude lõpuks pole paljudel ukrainlastel lihtsalt kuhugi tagasi pöörduda: nende linnad ja külad on varemetes või on venemaa okupatsiooni all. Kõigile, kes soovivad Eestisse jääda, esitab Eesti valitsus kindla nõudmise, mis on ukrainlastele lõppkokkuvõttes igati mõistetav: tuleb õppida eesti keelt, käies selleks spetsiaalsetel kursustel. Samuti peab igaüks, kes kavatseb Eestisse elama asuda, tundma Eesti seadusandluse aluseid, ajalugu, omama tööd, mitte rikkuma kohalikke reegleid ega olema üldjuhul riigile koormaks.

Miitingud Ukraina toetuseks, auhindade üleandmine vabatahtlikele

Memorandumi allkirjastamine Lutski Lesja Ukrainka Ülikooliga

"Meie riigid on sarnased selle poolest, et neil mõlemal on üks ja seesama hullumeelne naaber," ütleb Volodymyr Palamar. - Seetõttu saavad eestlased ukrainlastest väga hästi aru. Mind lohutas väga, kui üks eestlane ütles mulle: "Ukrainlased pole meie jaoks probleem, ukrainlased on meie jaoks potentsiaal." Lisaks jagab Eesti Euroopa Liidu riigina kõiki selle väärtusi, eelkõige valikuvabadust. See tähendab, et kui sellises keerulises olukorras inimene tegi valiku ja otsustas jääda, on see keskmisele eestlasele piisav põhjus aktsepteerida seda inimest kui oma ja aidata tal kohaneda eluga uues riigis. Ent enamik ukrainlasi soovib siiski koju naasta. Ma näen seda meie koolide laste puhul. Paljud neist igatsevad siiralt taga oma Ukrainasse jäänud sõpru. Aga ega pole kuhugi peita tõde, iga aastaga side Ukrainaga aheneb.

Eraldi Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsiooni Eestis töö suund on seotud avaliku diplomaatiaga. Eelkõige peetakse siinjuures silmas see abi erinevate koostöölepingute sõlmimisel omavalitsuse tasandil. Sellised lepingud on sõlminud näiteks Kõjiv ja Tallinn, Ternopil ja Viljandi, mis on sõsarlinnad.

Kuid, Volodymyr Palamari sõnul ei muutu kaugeltki kõik sellised lepingud "töötavaiks", teatud osa neist jääbki paberile. Kõik sõltub sellest, kes juhib konkreetseid projekte. Kui meeskond on tõe poolest laetud saavutama tulemust, siis see kindlasti tuleb. "Kui aga leping sõlmitakse linnukese pärast või "et oleks" põhimõttel, ei vii see enamasti kuhugi." Praegu on meil palved paljudelt Ukraina omavalitsustelt koostööks Eesti piirkondade omavalitsustega.

Eeskujulikuks peab Volodymyr Palamar koostööd Eesti linna Jõhvi ja Vinnõtsja piirkonna Lõpovetsi omavalitsuse vahel. Assotsiatsioon oli kolmandaks osapooleks nende vahel veel 2015. aastal sõlmitud lepingus. Sellest ajast saati on Jõhvi Lõpovetsi linna saatnud tonnide viisi erinevaid veoseid, samuti on toimunud palju vastastikuseid reise igal tasandil. Ja kui algas täiemahuline sõda, hakkas Jõhvi Ukrainale kohaliku territoriaalkaitse vajadusteks üle andma kuulikindlaid veste, kiivreid ja taktikalisi esmaabikomplekte

- Meie siin Eestis oleme nii-öelda "ebaprofessionaalsed" ukrainlased, naljatleb Volodymyr Palamar enda rahvusliku "staatuse" üle. – Kuna paguluses elades sa ju tahes-tahtmata muutud. Seetõttu on side ajaloolise kodumaaga emigrantidele ülimalt oluline. Samamoodi peaksid kõik need välismaal elavad ukrainlased olema Ukraina jaoks olulised. Ülemaailmse Ukrainlaste Kongressi andmetel on neid umbes 30 miljonit, umbes sama palju, kui praegu elab "Dnepri kallaastel". Ukraina organisatsioonid pole mitte ainult Eestis, Leedus ja Lätis, vaid ka Soomes, Rootsis, Poolas... Ukraina valitsus ja ukraina kogukonnad peaksid kasutama nende võimalusi oma arenguks ja taastumiseks. Üks mu hea sõber, kahjuks, lahkunud Eesti sõjaväe kindral Johannes Kert tsiteeris mulle kunagi Thomas Jeffersoni sõnu selles kontekstis, kui raskelt võitles Eesti endale vabaduse: "Vabaduse puud tuleb aegajalt kasta patriootide ja türannide verega. See on tema loomulik väetis." Ukraina vabaduse eest valati nii palju verd, et Ukraina vabaduse puu peaks olema lihtsalt titaanist. Oleme oma vabaduse välja teeninud! Ukraina on äärmiselt võimas jõud ja ma olen uhke, et olen osa sellest jõust. Just see toidab Ukraina trotsivaimu ja soovi alati jääda endaks. See on see, mis annab meile jõudu võidelda.

Autor: Dmytro Synyak