Toimus dokumentaalfilmi „Vaikne küüditamine“ linastus

Eile, Krimmi okupeerimise 10. aastapäeva ning Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastoopoli linna okupeerimisele vastupanu osutamise päeva puhul toimus Tallinna Keskraamatukogus Ukraina kinoklubi Eestis raames dokumentaalfilmi "Vaikne küüditamine" linastus!

Linastust korraldas Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis koos Raadio Vaba Euroopa/Liberty radio projektiga "Krõm.Realii" ja Ukraina Suursaatkonna Eesti Vabariigis abiga.

Linastuse alguses pöördusid veebi vahendusel Eesti publiku poole filmi autor Andželika Rudenko ja produtsent Elvina Seitbullajeva.

Andželika Rudenko rääkis filmi loomise ideest, mis tekkis tal pärast suhtlemist paljude krimmitatarlastega, kes rääkisid sadu lugusid sellest, kuidas nende rahvas lahkub Krimmist. „See, mis praegu Krimmis toimub, on tõepoolest küüditamine, kuid just vaikne, millest maailm ei tea. „Vaikne küüditamine“ on sõnad ühe filmi kangelanna suust. Seepärast otsustasime sellest rääkida. Film räägib seitsmest Krimmilasest, kes elasid üle piinamise, tagakiusamise, ülekuulamised, nad olid sunnitud põgenema oma kodust. Üht loo tegelast taheti võtta Vene sõjaväkke. Ukraina poolsaar on olnud Venemaa poolt okupeeritud kümme aastat. Kõik need aastad tõrjutakse krimmitatarlased Krimmist välja. Krimmi põlisrahva tragöödia seisneb selles, et 80 aastat tagasi küüditas Stalin Krimmist kogu krimmitatari rahva. Ja nüüd ajalugu kordub, ütlevad filmi osalejad.“

Elvina Seitbullajeva pöördus publiku poole ühelt Kiievi tänavalt ning rääkis, kus ja kuidas võtted toimusid: „Meie ajakirjanikud vestlesid pagulustega Ukrainas, Poolas, Saksamaal, Belgias ja Türgis, ja samuti nendega, kes, vaatamata survele, ei lahkunud kodust okupeeritud Krimmis. Filmi kangelasi vangistati, piinati, kiusati taga, neid ähvardas surm. Nad võivad sattuda Vene sõjaväkke. Kõik nad olid sunnitud Krimmist lahkuma. Kuidas on põgeneda, väekutse käes, alustada elu nullist koos nelja lapsega, võidelda Ukraina Krimmi eest, võidelda, ellu jääda "Azovstalis" ja Olenivkas ellu ning mitte karta anda tunnistusi Venemaa jõusüsteemi vastu, vaadake meie filmis“

Filmi vaatama tulnud ukrainlaste poole pöördus ka Ukraina suursaadik Eestis Maksym Kononenko.

„Igasugune okupeerimine ja annekteerimine on aja küsimus ja kahjuks mängib aeg antud olukorras okupeerija ja annekteerija kasuks. Ja ainus viis võidelda selle ajaga, ainus viis mitte lasta sellel liivakellal langetada lõplikku kohtuotsust, oodates selle olukorra muutumist, oodates, kuni saame Krimmi deokupeerida, - on mitte tunnistada seda absoluutselt ebaseaduslikku kuritegu ja olla igal võimalikul viisil vastu sellele, et sellest saaks fait accompli ja tõeks saanud reaalsus. Sellised linastused, nagu praegu, on võib-olla väike liivatera selles voolus, kuid tilgad moodustavad allika, jõe, mere. Samamoodi moodustavad sellised meetmed, nagu meil täna on, seda, mida me nimetame Krimmi annekteerimise mittetunnustamise poliitikaks!“

Suursaadiku veendumusel deokupatsioon varem või hiljem toimub, sest omal ajal ütlesid paljud, et Balti riigid ei saa kunagi vabaks, et nad on alati osa „suurest ja võimsast“, kuid aastakümned on möödunud ja Balti riigid suutsid kujuneda iseseisvateks riikideks ning saada Euroopa Liidu ja NATO osaks! „Seetõttu tuleb meil oodata ja töötada selle oma territooriumi osa deokupeerimise nimel ning uskuda, et see on võimalik, kui selleks luuakse vajalikud tingimused. Oma mälu ja tähelepanuga peame vastu seisma sellel, et, parafraseerin, „vaikne anneksioon“ toimuks, et toimuks selle territooriumi „vaikne tunnustamine“ Vene Föderatsiooni territooriumina... Me peame kindlalt, igal viisil ja igal ajal kuulutama, et Krimm on Ukraina, Krimm oli Ukraina ja Krimm jääb Ukrainaks ja jääb seda ka edaspidi!“ - märkis Maksym Kononenko.

Aitäh kõigile, kes täna meiega liitus nii tähtsal filmilinastusel!

Ootame kõiki 25. veebruaril filmi „Kultuur vs sõda“ / Ukraina Filmiklubi Eestis aastapäev linastusele, mis saab ühtlasi olema pühendatud Venemaa täiemahulise sissetungi Ukrainasse 2. aastapäevale ja Eesti iseseisvuspäevale!