"Росіяни, не знаю чому, не вміють цінувати свободу"

Veerand sajandit Tapal elanud Ljubov Laur on töötanud kohaliku erikooli raamatukoguhoidja, huvijuhi ja kasvatajana, samuti vedanud eest ukraina kultuuriseltsi Orpheus. Milline on 68-aastase naise vaade Vene-Ukraina sõjale ja laiemalt ukrainlaste olukorrale Eestis?

Eesti vähemustest rääkides tuleb tavaliselt jutuks vene vähemus. Kuid Eestis elab ka kümneid tuhandeid ukrainlasi. Vene-Ukraina sõja valguses on nende olukord mõistagi tulipunktis.

Eestis elavad ukrainlased on siia saabunud valdavalt nõukogude ajal. Teie jalg astus esimest korda Tapa raudteejaama perroonile 1996. aastal. Mis teid siia tõi?

Viis aastat enne seda, 1991. aastal, astusin Tšernihivis Riia–Simferoopoli rongi peale. Mul olid suured kohvrid, aga ei olnud kohta, kuhu istuda. Siis üks noormees ütles: “Madam, kui te annate mulle viis dollarit ja musi, siis ma võtan teid oma kupeesse.”

Ma vastasin, et dollareid mul ei ole, aga suudlemine pole probleem. Tutvustasin ennast. Noormees ütles: “Minu nimi on Allan Laur ja ma olen Eestist.” Nõnda ma tutvusin oma tulevase abikaasaga. Vot see on saatus.

1994. aastal me abiellusime. Kaks aastat hiljem ma kolisin Eestisse. Tapa metodisti kiriku õpetaja kaudu saime elamispinna.

Te töötasite aastaid Tapa erikooli raamatukoguhoidjana. Oli see juhus või teie teadlik valik?

Ma lõpetasin Kiievis instituudi raamatukogunduse erialal. Siis töötasin 20 aastat Tšerkassõ oblasti raamatukogus. Tapal ma leidsin oma suureks rõõmuks kohe erialase töö. Erikoolis olen töötanud ka huvijuhi ja kasvatajana.

Tapa vallas elab ligikaudu 300 ukrainlast. Miks on nende kultuuriseltsi nimeks valitud MTÜ Orpheus?

Meil oli Ukrainas selline ühendus. Me mõtlesime, kuidas nimetada Tapal organisatsiooni, kuhu tuleksid ukrainlased, venelased ja valgevenelased, mis tegeleks muusika, ajakirjanduse, kunsti ja teadusega. Tundus, et Orpheuse nimi sobib.

Te olete Orpheuse eestvedaja. Millised üritusi Orpheus korraldab?

Me korraldasime väga palju üritusi kuni 2014. aastani. Eesti artistid, nagu Anne Veski, Jüri Aarma ja Jüri Homenja, käisid Tapal inimestega kohtumas.

Mart Kroon, kes laulab Eesti Rahvusmeeskooris, kutsus Orpheuse õhtutele oma sõpru. Lihtne rahvas siin sai kuulata klassikalist muusikat.

Hakkasime korraldama sellist festivali nagu “Seitse vaprat tenorit”. Indrek Jurtšenko aitas mind.

Et eestikeelsed, venekeelsed ja ukrainakeelsed lapsed kokku tuua, hakkasime tegema festivali “Koos on paremr”. Kutsusime koore Narvast, Tallinnast, Lehtsest, Tapalt.

Ka Estonia solist Mati Palm ja tema ukrainlasest õpilane käisid siin esinemas.

Te ütlesite, et Orpheus oli aktiivne aastani 2014. Mis siis juhtus?

Ukrainas toimus Maidani revolutsioon. Pärast seda venekeelsed inimesed ei taha enam midagi kuulda Ukrainast. Ma ei tea, mida neile öelda. Mul on raske nende ees esineda.

Ehk siis pärast Maidani revolutsiooni läksid ka Tapal venelaste ja ukrainlaste suhted halvaks.

Jah. Sellest on kahju. Tekkis selline barjäär, mis takistab kultuuriõhtute korraldamist.

Kuidas on vallas elavate ukrainlaste elu mõjutanud 24. veebruaril alanud Venemaa agressioon Ukraina vastu?

See on ka probleem. Kohalikud ukrainlased, kes on siia tulnud juba nõukogude ajal, nende mõtlemine on nõukogulik. Nende südames on valu, aga nad ei suuda agressiooni hukka mõista. Nad lihtsalt vaikivad. Nad ei taha, et sellest räägitaks.

Need ukrainlased, kes on siia hiljem tulnud, mõtlevad teistmoodi.

Kas teie hinnangul oli õige, et Eesti riik saatis Ukrainale tankitõrjerakette Javelin, või oleks tulnud toetust avaldada mingil muul moel?

Eesti aitab ukrainlasi nii palju. Kuidas öelda aitäh Eesti riigile ja rahvale toetuse eest?

Me saame aru, mis toimub. Me kardame, et Putin hakkab Ukrainat purustama. Aga mida teha, ma ei tea.

Kui palju Ukraina pagulasi Eesti riik teie arvates suudaks vastu võtta?

Praegu on Eestis juba 8000 Ukraina pagulast. Võibolla 2000 saaks võtta veel?

Kui paljud nendest pagulastest suudaks ära majutada Tapa vald?

Meile tulevad Ukrainast ainult need inimesed, kellel on siin sugulased või tuttavad.

Mina tean ühte perekonda, kes on Tapa valda tulnud. Eestlanna, kes töötab Tapa gümnaasiumis, majutab neid oma korteris. Tapa vallavanem küsis minult, kuidas aidata. Ma ütlesin talle, et vaja ei ole toitu ega riietust, küll aga katusealust, kus elada.

Millist abi ukrainlased praeguses olukorras kõige rohkem vajavad?

Ukraina pagulased on tulnud siia väikeste lastega. Kuidas nende haridust korraldada? Võibolla lapsed kasutavad internetti, et oma õpetajatega ühendust saada.

Tallinnas arutatakse, et ehk peaks ukraina lastele eraldi ruumid leidma, kus spetsialistid neid ukraina keeles õpetaksid. Aga paralleelselt tuleks õpetada ka natuke eesti keelt. Natukene läbi mängu, natukene läbi muusika.

Ma ei tea, kui paljud ja kui kauaks siia jäävad. Võibolla mitmeks kuuks, võibolla aastaks. Vaatame, mis Ukrainas toimub. Lastega Eestisse tulnud emad, vanaemad ja tädid ju tahavad tagasi minna.

Kas Eesti riik peaks organiseerima täiskasvanud pagulastele ka töökohti või on töö leidmine igaühe enda asi?

See on juba organiseeritud. On spetsiaalsed telefonid, mis annavad infot, kuhu saab minna tööle. Töökoha leidmine ei ole probleem. Kes tahab leida, see leiab.

Kaua teie hinnangul Vene-Ukraina sõda kestab?

Raske öelda. See ei ole ainult Ukraina sõda, vaid sõltub ka sellest, kuidas Ameerika ühendriigid ja teised NATO riigid Putiniga, selle hullu mehega, kokku lepivad.

Aga sõda on Ukraina rahva ühtseks teinud. Nii tugev ei ole Ukraina rahvas kunagi varem olnud.

Kui teil oleks võimalik näost näkku kohtuda Vladimir Putiniga, siis mida te talle ütleksite?

Härra Putin, sul on ka lapsed. Mõtle, mida nad tunneksid, kui nende maja pommitataks. Me ei ole fašistid. Me oleme lihtsalt inimesed, kes tahavad elada oma elu. Mõtle sellele. Me tahame elada rahus. Me ei taha olla sõjas.

Aga võtame nüüd säärase teema nagu rahvaste sõprus. Kas see on ilus muinasjutt või on see teatud tingimustel siiski võimalik?

(Pikk vaikus.) Üheksakümnendatel oli majanduslikult raske aeg, aga Venemaa, Ukraina ja Valgevene olid vabad. Inimesed liikusid vabalt, suhtlesid vabalt. Meil on palju sarnaseid asju. Me saame olla sõbrad.

Aga siis tõusis võimule Putin. Ta ei taha, et me lihtsalt sarnased ja vabad riigid oleme. Ta tahab tagasi impeeriumit.

Ja Vene inimesed, ma ei tea miks, ei oska hinnata vabadust. Nad kuulavad oma tsaari, usuvad teda. Nad ei taha olla vabad. See eraldab neid ukrainlastest.

Aga ma loodan, et Vene rahvas saab omale juhi, kes annab kõikidele vabaduse. Siis me saame jälle sõpradeks, saame kokku leppida.

Ljubov Laur. KUULUTAJA ajalehte intervjuu.