Написано перес.служба АУОЕ
Kohtume ukrainlanna Liubov Lauriga 9. märtsi hommikul tema kodulinnas Tapal. Naine plaanib sõita keskpäevase rongiga Tallinnasse – seal käib ta viimasel ajal tihti Ukraina kogukonna keskuses, on kiired ajad sõjapõgenike abistamisel. Aga 9. märts on ukrainlastele tähtis, sest nende kirjanikul ja kunstnikul Tarass Ševtšenkol on sünniaastapäev ja seda tähistavad ukrainlased igal aastal. Õhtuks kiirustab Liubov Tapale tagasi kooriproovi – järgmisel pühapäeval on Tapa Jakobi kirikus heategevuskontsert Ukraina toetuseks.
Katrin Uuspõld
„Tarass Ševtšenko on ukrainlastele nagu Lydia Koidula eestlastele!“ ütleb Liubov. „Tallinnas istutati 12 aastat tagasi Paksu Margareeta vasta üks tamm tema auks ja pandi mälestuskivi,“ jutustab Liubov.
Ka sel aastal läheb Liubov koos teiste ukrainlastega sinna tamme juurde ning laulab ukraina rahvaviisil ja Ševtšenko sõnadega sellest, et Dnepri jõgi (ukraina keeles Dnipro) on nii võimas nagu on ka Ukraina rahva vaim. Seda laulu, muide, saab kuulda ka 20. märtsil Tapa Jakobi kirikus kell 14 algaval heategevuskontserdil.
Eestlasele mehele
Liubov on sündinud ja kasvanud sellesama Dnepri ääres, täpsemalt põhja-Ukrainas Chernihivi rajoonis Dniprovske külas. Neiuna jalutas ta tihti kolm kilomeetrit lähima raamatukoguni ja laenutas sealt portsu raamatuid. „Ma ei tea miks, aga sageli võtsin just Balti autoreid. Nad kirjutasid taluelust. Ukrainas on aga traditsiooniliselt talunikud väga tähtsad, minu isa oli ka niisugune. Ja vot siis, neid raamatuid lugedes, tekkis mul unistus – mina abiellun Balti mehega!“ naerab Liubov.
Pärast Kiievi kultuuriinstituudi lõpetamist suunati ta Kesk-Ukrainasse Tšerkassi, kus ta töötas raamatukogus ja korraldas kultuuriüritusi. Hiljem õppis ka dirigeerimist, laulis kooris. Aastad läksid, aga Baltikumi meest ei kuskil. Kuni ühel päeval, aastal 1991, veidi enne naistepäeva, oli tal vaja ette võtta rongisõit ühe oma venna juurest Tšernigovist teise venna juurde Sevastopolisse. Pakid olid suured, rong rahvast täis. Lootuses kohta leida pistis Liubov pea ühte kupeesse. Seal istuv mees ütles: see on võimalik, aga viis dollarit ja suudlus põsele! Liubov vastu: viit dollarit mul ei ole, aga suudlusega pole probleemi! Tuli välja, et mees oli eestlane. „Kas pole naljakas lugu – mina sõidan ühest Ukraina linnast teise ja samas rongis istub eesti mees, kes elab ajutiselt minuga samas linnas, Tšerkassis! Ja see mees pole üldse eestlase moodi: räägib valjusti, on väga emotsionaalne!“
Kui ta mõned päevad hiljem kultuurimajja tööle läks, olid kolleegid elevil: „Liubov! Kas tead! Eile helistas sulle üks mees, rääkis täpselt Urmas Oti häälega!“- „Hääletämbrilt meenutab ta tõesti Urmas Otti, nagu paljud eesti mehed,“ naerab Liubov.
Aga tõepoolest, unistus täitus ja ta abiellus selle eesti mehega. Mõne aja pärast kolisid nad Ukrainast Tapale. „Me sobime Allaniga, sest meid ühendab muusika, me mõlemad armastame laulda. Ta töötas isegi kunagi Jaak Joalaga. Ja laulab siiani,“ ütleb ukrainlanna.
Loomult organiseerija
Tapal asus Liubov kohe tööle erikooli: kasvatajana, raamatukoguhoidjana, huvijuhina. Kokku 16 aastat. Nüüd on pensionil. Seda muidugi ei usu talle otsa vaadates keegi, aga järgmisel kevadel on ees 70. sünnipäev.
Üsna kohe peale Tapale saabumist võeti temaga ühendust ka linnavalitsusest. Nendeni olid jõudnud kuuldused, et Liubov on kange organisaator: kas ta ei korraldaks ka Tapa venekeelsele elanikonnale kooskäimisi. Muidu nurisetakse, et korraldatakse neile ainult enne valimisi, aga võiks ju regulaarselt. Liubov oli muidugi nõus, sest see on ju tema eriala. Nii ta lõi MTÜ Orpheus. Muide, Orpheuse nime kandis ka ühendus, mille kaudu Liubov Ukrainas elades korraldas kultuuriüritusi. Tapal hakkasid Orpheuses koos käima ukrainlased, venelased, valgevenelased, armeenlased.
„Kui tuli 2014. aasta (Venemaa okupeeris ja annekteeris Krimmi – toim.), ei teadnud, kuidas ukrainlasena vene inimestega rääkida. Siis jäi aktiivsem töö mul katki. Siinsed venelased siiski kuulavad vene kanaleid ja usuvad sealset juttu,“ räägib Liubov.
Tal on ka suur mure siinse Ukraina kogukonna pärast. „Ukraina kogukond ei ole kahjuks Eestis ühtne, on kaks mõtteviisi. Vanem ukrainlaste generatsioon Eestis on nõukogudeaegse mõtlemisega, nad kuulavad vene kanaleid, on siin elanud 40 aastat, aga ei ole õppinud ära eesti keelt. Nad laulavad küll ukraina laule, aga räägivad, et on ikkagi venelastega vennasrahvad, meil on üks usk, peame sõbralikult läbi saama. Aga noored, kes tulnud siia viimastel aastatel tööle, mõtlevad teistmoodi, nemad tahavad vaba Ukraina riiki,“ räägib Liubov.
Ukrainlanna selgitab, et on ka suur vahe selles, kes on pärit Lääne-Ukrainast, kes Ida-Ukrainaist.
Vahendab abi
Liubov tunneb, et on praegu vahendajaks, temaga võetakse ühendust, kui on abi vaja. Näiteks Tapal elava ukrainlanna vanemad on teel Eestisse ja vajavad korterit, sest tütrel endal on suur pere, väiksed lapsed. Liubov aitas koos teiste lahkete inimestega leida neile korteri.
Ta kuulub ka Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis juhatusse ning käib nüüd tihti Tallinnas ja kiidab noori ukrainlasi, kes seal tihedalt kontoriruumis istuvad ja pidevalt telefonitoru otsas ripuvad, et jagada abivajajatele infot nii põgenikebusside väljumisaegadest kuni humanitaarabi korraldamiseni.
„9000 naist ja last on põgenenud sõja eest Eestisse. Nende mehed on Ukrainas võitlemas. Paljud loodavad minna tagasi kodumaale,“ ütleb Liubov ja lisab, et ukrainlased on väga tänulikud Eestile ja eestlastele igakülgse abi eest.
Ta räägib Tapal elavast ukrainlannast, kellele saabus Ukrainast külla õde koos tütrega. See juhtus päev enne sõja algust. „Loomulikult jäid nad siia. Tahaksin leida tüdrukule võimaluse siin Tapal muusikaga tegeleda. Ta laulab ka nüüd sel pühapäeval Tamsalus toimuval heategevuskontserdil,“ rääkis Liubov.
Kuidas naine aga oma Ukrainas olevate lähedastega ühenduses on? Oma vennapojaga ei ole ta paar päeva sotsiaalmeedias kontakti saanud. „Kaks venda on mul juba surnud, aga kolmas läks oma tütrele külla – tütar abiellus ja elab aastaid Iisraelis. Ja vend pidi 24. veebruaril tagasi Ukrainasse sõitma. Just sel päeval algas sõda ja vend jäi tütre juurde. See oli saatus!“ on Liubov kindel.
„Ühine mure ühendab inimesi. See algas kaheksa aastat tagasi. Aga kui enne oldi Ida-Ukrainas veel venemeelsed, siis nüüd on kõik patrioodid. Sõda on teinud kogu Ukraina ühtseks. Ukrainlased, kes elavad välismaal, aitavad, nagu oskavad, paljud mehed on sõitnud kodumaale sõdima,“ kirjeldab Liubov. „Kui palju Ukraina hing suudab küll vastu pidada? Me oleme vastupidavad. Praegu on Ukraina ärkamas.“
